Harilik kanarbik Calluna vulgaris
Hoolimata muutlikust ilmastikust ja sademete rikkusest on õitsemisega alustanud kanarbikku märgata nii päikselistes metsaveertes kui raielankidel. Huvitav, et osade taimedega loodus kiirustab, aga mingi hulk on oma tavapärase arengustaadiumiga hilinenud.
Kanarbiku kasvukohad jäävad pigem happelisele pinnasele ja taimed on samuti vähenõudlikud. Arvukalt näeme kanarbikku nõmmemetsades, nõmmedel, siirdesoodes, rabades või rabastunud metsades. Hästi kasvab kanarbik põlendikel, sest tema seemned levivad hästi nii tuule kui veega.
Nõmmemännik. Nõva
Harilik kanarbik on igihaljas kääbuspõõsas ja põõsa kasvukõrgus võib küündida kolmveerand meetrini. Kanarbiku noored võrsed paistavad silma, sest on tihedalt pisikeste ja piklike lehtedega kaetud. Lõhnavaid kanarbiku õisi jääb loodusehuviline kasvukohas lähemalt vaatlema.
Miks kanarbik jääb koduaeda tooduna vinduma?
Ümber istutatud kanarbiku taime kasvama mineku eelduseks oleks pinnases leiduv seeneliik, kellega kanarbikul moodustub mükoriisa, aga aiamullas sellist paraku ei leidu.
Mesinikud viisid mesitarud kanarbikukorjele juulikuu lõpus ja piirasid rändmesitarud elektrikarjustega. Hea meetaim võib avatud kasvukohas korjeajaga anda kuni paarsada kilo punakspruuni, lõhnavat, aga veidi mõru maitsega mett. Kanarbikumett on raske vurritada ja seda pressivad mesinikud kärgedest välja.
