Sinikael-part       Anas platyrhynchos

Peaaegu kogu veelindude jahihooaja olid kõik sinikaelad kandmas sarnast, varjumiseks sobivamat sulestikku.

Suuri ja tuntuid sinikael-parte saame jälle sulestiku järgi juba eemalt eristada – isaslinnud kannavadki juba värvikirevat rüüd. Linnainimesed märkavad  sinikaelte sulestiku muutusi veekogudega haljasaladel jalutades või suisa pargipingilt mugavalt vaadeldes. Lindude sügisene kaal jääb kilo paremale poolele ja tiibade siruulatus lennupildis veidi alla meetri.

Sinikael-part

Tänavused noorlinnud sarnanevad veel emaslindudele, aga nende rinnasulestik paistab tumedam ning on ebaühtlaselt laiguline - peatselt hakkavad ka nende sulestikus soolised eripärad välja paistma. Ja veel - noorlindude ülespoole keerdunud sabasuled paistavad vanalindudega võrdluses kitsamad.

Ainus, mis sulestiku muutustega sinikaelu jääb alati teistest ujupartidest eristama - tiivaküüdus on tumesinine ning küütlev, ääristatud musta ja valgega.

Sinikaelad rändel

Meilt rändas sügisega läbi sadu tuhandeid sinikael-parte ja ränne hakkab otsakorrale jõudma. Meil pesitses tänavu kindlasti üle kolmekümne tuhande haudepaari.

Suured ujupardid suudavad meil ka talvituda: linnalindudega oleme harjunud ja teame mis sünnib. Looduses käitutakse hoopis ettevaatlikumalt.