Fotod Arne Ader
Jänesekapsas
Harilik jänesekapsas Oxalis acetosella
Meie looduses pole teisi õistaimi, mis täielikus varjus õitseks. Jänesekapsa õhkõrnad, ristikut meenutavad haprad lehed on vaid paari rakukihi paksused ning kuivamise vastu puudub neil kaitsekiht. Kuusikute kaitsvas hämaruses ongi üks nende tavalisim kasvukoht. Õitseaeg kestab ja kohati on kuusikualune valgete õitega tihedalt kirjatud, aga valgusküllastes metsades me jänesekapsaid ei leia.
Iga jänesekapsa õierao tippu kaunistab üks õis - seda tasuks lähemalt uurida. Kui hapukat lehte mekkimise mõttes suhu pista, võib tekkida küsimus: kas see õbluke vars suudab taime toita?
Asjalood on nõnda, et maapinnalt leiame vaid lehevarre, aga taime risoom peitub metsapinnases ning risoomi talletatud tagavaradest ammutatakse kevadiseks õitsemiseks vajalikud toitained.
Õhtul tõmbuvad kokku õhukeste lehtede pooled, pöörates endid vastu taime vart, sarnaselt toimitakse ka põuaga või tõeliselt tugeva vihmasaju korral.
Jänesekapsad õitsevad tegelikult hilissügiseni välja. Miks me siis nende õisi ei märka? Lugu selline, et hilisemad õitsejad on lihtsalt sedavõrd lühikese raoga ja samblas või metsakõdus peidus, sestap me selliseid õisi avanenult ei näe - nad on peitunult pungas, aga läbivad kõik botaanilise õitsemise staadiumid.
Poruni põlismets
