Halbades oludes ohverdab pütt viimase muna

Submitted by Looduskalender on Thu, 03.09.2020 - 13:00
Autorid

Aasta linnu teadusuudis, www.eoy.ee

Foto Arne Ader

Tuttpütt pojaga

Tuttpütt pojaga ( www.loodusemees.ee )

Body

Küsimus, miks on loomadel järglasi rohkem, kui olud võimaldavad, on teadlasi vaevanud pikalt. Ühest ja selget vastust sellele aga tänini ei ole. Üsna levinud on arusaam, et arvukas järglaskond on kindlustus etteaimamatu tulevik vastu. Näiteks toidurohkuse korral kasvab tõenäosus oma geene levitada just arvuka järglaskonna puhul, toidupuudusel aga jäävad ellu tugevamad. Ka kiskjarohketes oludes õnnestub arvuka järglaskonna puhul vähemalt mõnel järglasel suureks sirguda.

Suure järglaskonna kasvatamine kulutab rohkelt energiat. Paraku on liigsel kulul hind, mis sunnib küsima – kas ja kuidas oleks võimalik sigimisele kuluvat energiat säästa? Kas vanalinnud ei võiks pesakonna suurust piirata juba enne poegade koorumist ehk kasutada n-ö valikulist aborti?

Ida-Poola kalatiikidel pesitsevaid hallpõsk-pütte (Podiceps grisegena) uurides selgus, et poegade toitumiseks sobimatutel tiikidel (tiikidel, milles on liiga suured kalad) pesitsejad hülgasid kurna viimase muna 19-nel juhul 40-st, headel tiikidel pesitsejad tegid seda väga harva – vaid ühel juhul 54-st. Viimase muna hülgamine sõltus ka kurna suurusest, olles valdavam suuremate kurnade puhul.

Toitumisolud tiikides vaheldusid aastati ning püttidel ei olnud võimalik ette teada, millised toitumisolud millisel aastal millises tiigis on. Kuna toidurohketel tiikidel pesitsevate püttide munadest koorusid peaaegu kõik pojad (üksikud erandeid siiski oli), kuid toiduvaesetel tiikidel oli viimase muna hülgamine väga tavaline, on viimase muna hülgamine tingitud keskkonnast. Seejuures ei erinenud toiduvaesetel tiikidel viimase muna välja haudunud või hüljanud pütipesakonna suurused, mis viitab, et tegu on vanemliku otsusega võtta kehvadest oludest maksimum. Oluline on tähele panna, et kehva või ebasobiva toiduga tiikidel on püttide sigivus kolm korda väiksem – ligikaudu kolmandik pesitsustest ebaõnnestub täielikult – mistõttu võib neid tiike pidada ökolõksuks.

Kaheksa aastat kestnud püttide sigimist jälgides otsiti vastust, kas selline pesakonna suuruse vähenemine on seotud koorumise asünkroonsusega, täpsemalt koorumisintervalliga viimasena ja eelviimasena munetud muna vahel, mille tulemuseks on pesakonna reduktsioon ehk pesakonnas on eri vanusega pojad. Pojad kooruvad asünkroonselt näiteks röövlindudel, kuid ka mitmetel teistel linnuliikidel nagu ka pütid, toonekured. Sünkroonsuse puhul on üsna tavaline, et kehvades oludes hukkuvad pesakonna väiksemad: nad kas ei suuda suuremate õvedega konkureerida, toimuvad õvetapud või siblitsiid.

Uurimaks asünkroonse koorumise mõju viimase muna hülgamise tõenäosusele püttidel, vahetati pesade vahel mune nii, et osades pesades koorus viimane muna kaks päeva hiljem tavapärasest. Olenemata kurna suurusest sõltus viimase muna hülgamine munade koorumisintervallist – mida suurem intervall, seda tõenäolisem oli hülgamine –, kuid seda eelkõige toiduvaestel, mitte toidurikastel tiikidel. See kinnitab veelkord, et pütivanemad teevad valiku sõltuvalt keskkonnast.

Viimase muna hülgamine on analoog abordile, sest järglane elimineeritakse enne koorumist, säästes sellega oluliselt energiat – viimasena koorunud järglase ellujäämistõenäosus on õvede omast väiksem. Kuigi peaaegu pooled kehvadel tiikidel pesitsejad ei hüljanud viimast muna, ei olnud neil sigimise lõppedes rohkem poegi ja viimase muna väljahaudumine sigimiseelist ei andnud.

Kuna poegadele sobiliku toidu rohkusest saab vanalind aimu alles pärast esimese poja koorumist, mis annab vanalinnule võimaluse otsust jooksvalt kujundada, ei ole uuringu autori arvates viimase muna hülgamine n-ö hädatapp, vaid teadlik otsus, kindlustusstrateegiaga. Sealjuures peab otsustamiseks olema piisavalt teavet, kuna see võib säästa hilisemast suuremast pingutusest ebastabiilse keskkonna puhul. Antud juhul see strateegia aga hallpõsk-pütte ei aidanud.

Kloskowski J (2019). An avian equivalent of selective abortion: postlaying clutch reduction under resource limitation. Behavioral Ecology 30: 864–871. https://doi.org/10.1093/beheco/arz023

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.