Pildistas LK team
Vaskussi liikumine siledal maal paistab abituna, aga muutub vilkamaks taimestiku vahel
Harilik vaskuss ehk vaskuss Anguis fragilis
Roomajatest on vaskussid saanud siugleva mao välimuse tõttu arvatavalt enim kannatada ja inimeste teadmatusest hukatud.
Täiesti süütu ja ohutu loom on evolutsiooni käigus muutunud jalutuks sisalikuks, kes suguvendadele sarnaselt suudavad silmi pilgutada sest neil on silmalud erinevalt nastikutest ja rästikutest.
Vaskussil kaheharuline lühike keel võib tunduda esmapilgul hirmutav ja suus asetsevad tihedalt väikesed hambad - kuidas muidu saaki püüda. Kätte võttes võib loom tülitajat hammustada, mis on pigem ehmatav, kui valus.
Täiskasvanud vaskusside selja värv on vasekarva, kõht mustjas. Suured isendis võivad sirguda kuni poole meetriseks. Vaskussi saba pikkus oleneb looma pikkusest jäädes kümne kuni kahekümne sentimeeri vahele ja saba jätab vaskuss teda rünnanud loomale või linnule, et ise pageda sarnaselt sisalikele (vaenlaseid on aga vaskussil arvukalt, ainult linnuliike üle paarikümne).
Pigem hämarikus tegevust alustava ja peidulise eluviisiga vaskussi kohtamine päevasel ajal võib juhtuda peale vihmasadu, kui tullakse metsateedele vihmausse, nälkjaid, tigusid või lülijalgseid otsima.
Vaskusside elupaikadeks võivad olla nii niisked leht- kui segametsad, aga samuti kuivemad männikud, kus peab leiduma piisavalt peidupaiku: kõrget rohtu, mättaid, lamapuitu, kive…
Hea õnne korral veedab vaskuss peiduliselt kogu oma pika elu, mida võib olla kuni paarkümmend aastat äärmiselt väikesel elualal, mis võib olla kuni neljasaja ruutmeetrine.
Augustis sünnitab emasloom oma järglased.
