Piiritaja Apus apus
Piiritajad kuuluvad lahutamatult linnapilti, kus pääsukeste sarnased linnud tiirutavad kõrgel õhus. Rahva keeli piirpääsukeste nime kantakse ainult seetõttu, et piiritajad sarnanevad lennus pääsukestele, aga nad ei istu iialgi traatidel või puuokstel sarnaselt pääsukestele. Piiritajad pole ka värvulised sest nad kuuluvad piiritajaliste seltsi ehk siis on hoopis sugulased öösorrile.
Välimuselt jässaka keha ja suure lameda peaga linnud. Mustjaspruuni sulestikuga, heledamat laiku võime märgata lõuaalusel. Tiivad pikad, saledad ja sirpjad, saba lühike ning harkis. Jalad lühikesed ja väikesed, mis ei ole maapinnal kõndimiseks kohastunud, aga sellest allpool.
Toitutakse lennul: püütakse kõikvõimalikke õhuputukaid ja ämblikke, kes puude vahele oma püüniseid rajavad. Piiritajad isegi joovad madalal vee kohal lennates. Magatakse samuti lennu ajal kõrgel õhus.
Piiritaja poeg
Pesitsejaid oli hinnanguliselt üle saja tuhande paari ja noorlinnud on lennuvõimestunud.
Kaido videos näeme, kuidas piiritaja püüab ronida Käsmu kiriku vundamendil, et ennast veidi kõrgemalt alla kukutada, et tuul tiibadesse saada
Mida teha, kui leiate maapinnalt raskustes piiritaja?
Linnul tuleks kindlasti aidata lendu tõusta sest suured tiivad segavad rohust lendutõusmist. Piiritaja laseb ennast kergelt kinni võtta ja aidata saab kahte moodi.
Kõige lihtsam oleks nähtavalt vigastamata piiritaja õhku visata sest nõnda saab lind hetkega tuule tiibadesse. Kui linnul peaks olema mõni tõsisem häda maandub ta uuesti maapinnale.
Samuti võib piiritaja asetada mõnele kõrgemale (piisab pooleteise meetri kõrgusest) kohale, sealt ennast alla kukutades saab lind tuule tiibadesse ja läinud ta ongi...
Ornitoloogide hüpoteesi kohaselt veedavad lennuvõimeliseks saanud noorlinnud peale pesast väljumist esimesed paar-kolm aastat õhus, seejuures kordagi maandumata ehk kuni suguküpsuse saabumiseni.
Meisterlendajate aastaseks lennumaaks võib nii kujuneda kuni pool miljonit kilomeetrit.
Piiritajate vaatlused: LINK
