Pöialpoiss             Regulus regulus

 

Märtsikuul saabus osa edela suunas rännanuid pöialpoisse tagasi meie okasmetsadesse ja kadastikesse. Tõeliselt pisikesed linnud on putuktoidulised ehk toituvad okaspuudel põhiliselt hooghännalistest, sest nende elutegevust ei sega isegi nullkraadine temperatuur.

Meile võis talvituma jääda isegi üle poole miljoni pöialpoisi, aga talv on nende jaoks karm nagu ka äsjane lõokesetalv ehk kaod on suured. Sügisestest linnuseltsingutest on elule jäänud päris vähesed.

Pöialpoiss ( loodusemees.ee )

Kui emalinnu lagipeal paistab kollane vööt, siis isalinnul on nimetatu punakalt kollane. Selg hallikasroheline, sabalühike väikese sisselõiguga. Allpool hallikasvalge.

Euroopa kõige pisemate laululindude kehapikkust on vähem kui kümme sentimeetrit ja kehakaalu veidi üle viie grammi. Pöialpoisid on imeilusad ja lisaks kõigele inimest usaldavad linnud.

Umbes nädala pärast on meil pesitsevatel pöialpoistel oma elualad jagatud.On selline rehkendus, et pesitsev pöialpoiste paar vajab endi ja järeltuleva põlvkonna toitmiseks umbes paarikümmet vana kuuske, seega võiks hektaril vanas metsas pesitseda umbes viis pöiaöpoiste paari (nooremas okas- ja segametsas isegi poole vähem).

Pesitsevaid paare võiks tänavu meie metsadesse jääda veel üle veerand miljoni.

Pöialpoiste vaatlused: LINK