Pildistas Peep Saluvee
Hallhaigur lumisel väljal Lääne-Virumaal Vinnis
Hallhaigur Ardea cinerea
Hallhaigruid võime veekogude läheduses trehvata ka talvisel ajal. Üha arvukam hulk haigruid ei siirdu sügisel rändele, sest talved on muutunud pehmemateks. Meile talvituma jäänud haigruid on kohatud pea nelikümmend aastat, aga talvitusalad jäävad lindudel Edela-Aafrikasse.
Hallhaigrud jäävad sama värvi sulestikuga sookurgedest veidi väiksemateks ja linnud hoiavad iseloomulikult oma kaela S-kujuliselt. Lindude keha- ja tiivasulestik on hall, kaelal veidi heledam ja lindude nokk on oranž. Kehapikkust peaaegu meeter, tiibade siruulatus alla kahe meetri ja kaalu suurtel isenditel kuni kaks kilo.
Hallhaigrute nägemine, tähelepanelikkus ja isegi kuulmine on suurepärased ning seega põgenevad suured aga kartlikud linnud enne kui inimene neid märgata võib.
Hallhaigrud hakkavad juba rändelt saabuma. Vaatluseid näed: LINK
