Kevadeks jäävad karud saledamateks
Pruunkaru ehk karu Ursus arctos
Ringi liiguvad nii varem ärganud isakarud ja näha on olnud ka emakarusid poegadega liikumas, aga toitumisega ei ole varakevadel kiita.
Peale ärkamist ei võta karud ette pikemaid retki ja võivad halbades ilmaoludes jääda päevadeks redutama mõnda padrikusse või tuulemurdu, sest asjata ei kannata minna toiduotsingutele kuna energiat peab kokku hoidma. Nii lamabki karu peidupaigas, et haista vastutuult mõne kilomeetri peale võimaliku raipejäänuste olemasolu, sest haistmine on karudel hea. Loomade murdmisega varakevadel jäävad lood keeruliseks ja selleks peab vanaloom kogenud olema, aga aeglase kährikkoera saab kergemini kätte.
Kuid karud on kõigesööjad ja jõhvikasoo veerest leiab loom mulluseid jõhvikaid, mida ahmitakse sisse koos turbasamblaga. Läbi luusitakse loomale teadaolevad jahimeeste söötmiskohad.
Päikesepaistel muutub kuklaste pesas elu aktiivsemaks
Käiakse kuklaste pesakuhilaid rüüstamas ja nende asukohti karud oma metsades teavad. Päikesepaistel on mõnus kuklaseid kuhilalt keelega lakkuda, mis siis, et suhu sattub pea pool kuuseokkaid ja neid on siis ka karujunnides märgata. Kindel, et karu on kuklaste kuhila kallal käinud.
Kevad edeneb, tärkavad vitamiinirikkad taimed. Päev muutub pikemaks ehk elu muutub seega hulga paremaks.
