Rohetäpik Argynnis paphia
Liblikasuvi on meil tänavu kehvavõitu, aga rohetäpikuid võime metsateedel ja -sihtidel, niitudel või lagendikel veel paari nädala jagu kohata. Iseloomulikult kiire ja liugleva lennuga suured liblikad (tiibade siruulatust 55 kuni 65 mm). Kes korra on rohetäpiku määranud, sellele jäävad liblikad juba kaugelt äratuntavateks. Rohetäpikud on tähelepandavat tüki maad heledama tiibade alakülgede värviga. Sellised rohe-kollakad, hõbejate ristvöötidega.
Isasliblikatele leidub meie looduses isegi suuruse poolest suhteliselt sarnaseid täpikuid. Näiteks niidutäpikud, hõbetäpikud või pärlmuttertäpikud, aga nimetatutel me ei näe hõbedase ristvöödiga tagatiiva alakülge. Emasliblikad paistavad isasliblikatest veidike suurematena ja neid pole võimalik kellegagi segi ajada, aga nendest saate lugeda loo lõpuosast.
Rohetäpik
Rohetäpikute esitiivad paistavad kolmnurksetena, aga tagatiivad on suured ja ümarad. Põhivärvilt oranžid, kirjatud kontrastsete, tumedate tähnide ja tiivasoontega. Isasliblikate tiivanarmad jäävad tiibade värvi oranžideks, aga emasliblikatel on nimetatud valkjad.
Rohetäpik
Kuid segadust võib tekitada tiibade värv nagu pildilt näha. Nimelt esineb emasliblikaid kahes värvivormis. Kas sarnased isasliblikatega (vaata ülemist pilti) või ka üpris levinud rohekashallika värvusega (Argynnis paphia f. valesina). Määramisel aitab lennupildi jälgimine ja rohetäpikute tiivakuju.
Paarunud emasliblikad munevad oma munad puukoore pragudesse ja juba koorunud röövikud peituvad maapinnale, kuhu jäädakse talvituma.
Röövikud toituvad kannikestel (Viola) ja tuleva aasta juulikuul võime jälle märgata rohetäpikute valmikuid lendlemas.
