Eilsete metsajuttude jätkuks mõtlen täna sellele, et meie elus on miskit, mis on rahva koos püsimiseks emakeelest veelgi olulisem: see on meie maailmavaade. Kui kokku saavad kõrge riigiametnik ja puukallistaja, siis ühisest eesti keelest omavaheliseks viljakaks aruteluks paraku ei piisa.
Ühtedele võib olla mets puude kogum tihumeetrites, mida saab konverteerida rahaks. Teistele on see imeline elurikkuse võrgustik, mis üllatab oma iluga ja teiseneb salamisi meie kõigi rõõmuks.
Metsa kui ainelist rikkust saab mõõta mõõteriistadega ja tulemusi saab väljendada statistiliselt. Metsa kui vaimset rikkust saab mõõta vaid vaimsete vahenditega ehk siis vastuseks on vaid meie endi äratundmised.
Taoliste äratundmiste põhjal võiksime juba täna teha otsuse meie hingele lähedaste kodumetsade majandamiseks püsimetsana. Kalle Eller on selle tarvis kirja pannud tarvilikud nõuanded: LINK
Võib-olla oleks hea mõte püsimetsad ühtlasi kaardistada - see võiks anda tuge teistele. Ja vahest saaksime ka riigimetsa majandajatega kokkuleppele, et määrata ühiselt püsimetsade asupaigad sealgi. Meie hea tahte tagatiseks võiks olla pigem ausõna, mitte seadused.
Täna on meil põhjust olla tänulik meie kotkastele ja kuldkingadele, kes on senises looduskaitses omanud olulist rolli metsade hoidmises inimese jaoks. Vahest nüüd on käes aeg, mil tahame hoida metsi meie endi jaoks, nii et sellest oleks kasu ka kotkastele ja kuldkingadele!
Arutlema ajendas: LINK
Kaunis kuldking