Kuigi püüame praegust aega nimetada esimeste öökülmade ajaks, peame endale aru andma, et miski on looduses nüüd pöördumatult muutunud. Just sellistel hommikutel, kui aknast idakaarde vaadates näeme imeilusat punase-kollase-oranži tulemöllu, tabab meid õue minnes ja murule astudes pikk jääliug. Talv on tulekul.

Puhtu mets sügisel

Külmataadist kunstnik askeldab igal ööl aina enam oma pintsliga. Vahtraladvad lõõmavad juba samasuguses tules, kui päikesetõus. Ja lodjapuud oma häbelikkuses on näole saanud õrnoranži puna, milles helgivad ta marjadest pärlid. Tõsi, suurem osa loodusest püüab veel rohelist suve mängida, aga üle paari nädala ei jõua keegi oma lehti kinni hoida.

Putukarahvas on kadunud soojuse ja krõmpsuvate lehete puuduses talveunne suikunud, pole enam ärevaid vapsikuid ja herilasi, isegi mu mesitarus ei käi enam rõõmsat sumisemist. Vaid üksik valel ajal koorunud kapsaliblikas püüab viimaseid päikesekiiri kahe vihma vahel, aga enamasti konutab ta kõrrel, tiivad kenasti kokku lapitud. Isegi äädikakärbsed hakkavad alla vanduma.

Vaid metsakärbsed aktiveeruvad igal korral, kui maakodus ahju kütmas käime, siis on terve tuba neid musti ja karvaseid täis ja kuidagi ei saa aru, kust nad tulevad.

 

Kalakajakad põllul. Sügiskünd Elistveres

Aga Lõuna-Eestis künnavad traktorid põldusid pahupidi ja tundub nagu külvataks seal linde. Traktorisabas sammuvad vapralt valged kajakad ja sikutavad mullast pikki vihmausse, nendega seltsivad tohutud vareste ja hakkide parved, künnivareseid on siiski vähemaks jäänud.

Aga sealsamas tuleb paarikümne-pealine kiivitajate parveke ja vuhinal tõuseb õhku kuldnokakeeris. Jah, ja taevavõlvil lehvib kohale pikk hanerodu, järgmine kurjailma pilv sabas.

 

Laululuiged

Kõrrepõllul peab laululuigepere arenguvestlust – üks veel üsna hallivõitu sulerüüga luigenooruk lösutab maas ja nuriseb – mina edasi ei lenda!

Aga põlluserva pajustikust kostab äkki südantlõhestavat tilinat, sabatihase parv tuiskab lõuna poole ja külvab maha lumeseemne. Paari nädala pärast peaks sellest esimesed lumelilled tärkama.

Karvakandjad ei ole veel ikkagi oma kasukat vahetama hakanud ja mis kõige imelikum, mu maakodu orava saba pole mitte talviselt halliks muutunud, vaid hoopistükis nii mustaks, et pidasin teda esimese hooga hoopis nugiseks.

Ja kuigi me ehk vihmasadude üle nuriseda püüame, on tegelikult seda vihma väga vaja, sest paljud kaevud on tilgatumad.

Kuusalu pool kõneldakse, et enne püsiv lumi maha ei tule, kui kaevud uuesti täis.