Jaanuari neljas nädal. Kes söögimajas sööb?

Enviado por Looduskalender el Lun, 28/01/2019 - 10:10
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Cuerpo

Eelmise nädala tegijad olid muidugi punane kuu ja külmalaine. Viimane naelutas meid rohkem koduseinte vahele kui tahtsime. Siin Eestimaa idakaares on tõesti ikka nii külm, et toaski läheb käiku kogu villasest lõngast kootud riietusesemete arsenal.

Termomeeter, mis aknalauale seatud, kipub näitama sees ja väljas aina ühesuguseid temperatuure, ainult märk ees on erinev. Kui väljas langeb temperatuur -20 kraadini, siis saab ka toas ahjule rohkem “hagu antud”.

Ja kõige kummalisem on seejuures kuulda, et kusagil Pärnumaal jäi traktor porri kinni, sest maa lumekihi all ei ole veel läbinisti külmunud ja lumi ei lase pakasekraade ligi. Meie mägisemas Eestis on aga kaevud taas tilgatumad.

Aga aknast õue kiigateski võib palju põnevat näha. Mu vend Enn Vilbaste räägib, kuidas tema Nigula raba servas asuva talu ukse taha tuleb igal hommikul üks koputaja. Õigemini kolistaja, kes hakkab suure hooga värsketest koerale pandud kontidest välja taguma luuüdi. Ei maitse talle ülesriputatud pekiribad, ega muu kraam. Rähn. Rähn on see üdini maias tüüp.

 

Raudkull on tabanud kodutuvi

Raudkull on tabanud kodutuvi

Aga küllap olete märganud, et kõige linnurikkamad söögimajad on nüüd oma terrori alla võtnud raudkullid. Ja ei piirdu nad vaid eineks ühe linnukesega päevas. Põhjast on kohale jõudnud ka väiksem “tihasekull” – hallõgija, kes oma röövlimaskis näo ja ristis nokaga samuti tihastele vahti peab.

 

Hallõgija

Hallõgija

Ei oskagi midagi sellistes kohtades soovitada, kui ehk söögimaja tihedasse põõsasse või puuvõrasse paigutada. Ehk otsib näljane kull uue koha.

Aga pisikeste säutsude südames on juba kevadeihalus. Nii nagu meilgi. Ja nüüd olen lisaks rasvatihasele ka sinitihast oma kauni hernevilega laulmas kuulnud. Kevad ei ole enam mägede taga. Vaid tühised 50 päeva on kalendrikevade alguseni. Kui veel selle nädala pakasest üle saame, siis tuleb kevad juba jooksusammul. Küllap olete juba tundnud, kuidas päike jalutuskäikudel põski paitab ja selga soojendab.

Kuid vanarahvas arvab laupäevasest, 2. veebruari küünlapäevast, et kui sel päeval selge ilm on, siis sajab ülejäänud talve jooksul veel rohkem lund, kui enne on sadanud. Kui aga küünlapäevane külm kanamunad pesas puruks teeb, siis saab soe kevade olema.

Rebaserajad

Rebaserajad

Algavas veebruarikuus saab metsaalune jälle kõiksugu loomade jälgi täis, jooksuaeg on algamas. Rebane sirtsutavat juba. Aga päevane päikese soe sulatab kõik need jäljed hiigelsuurteks ja nii tikume sel ajal kassijäljes ilvesejälge nägema ning rebaserajast hundirada arvama.

Ärge peljake pakast, minge kindlasti õue kauneid härmahommikuid imetlema ja madala päikese käes oma pikkade varjude vägevust tunnetama.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.