Palu-härghein         Melampyrum pratense

 

Mets-härghein       Melampyrum sylvaticum

 

Metsas hulkujatele on seal kasvavad härgheinad tuntud, aga nad on pisemad ja õrnemate õitega, kui omapärane harilik härghein (vt. pilti loo lõpus).

Mustikametsa tasub juba minna ja marjulised märkavad kindlasti metsades kasvavaid tagasihoidlike õitega taimi sest neid on lihtsalt palju.

Metsades ei uhkelda härgheinte õisiku tipul lillad kõrglehed nagu harilikul härgheinal. Palu - härgheina õrnad õiekroonid on kahvatult kollakate otstega, mis teeb nad kergelt eristatavaks mets-härgheinast, kelle õied on täiskollased, suuremad ja koos juulikuuga lõpetamas õitsemist. Väljaspool õitseaega, ainult lehtede järgi metsas kasvavatel härgheintel on keeruline vahet teha.

 

Mets-härghein ( www.loodusemees.ee ) 

Kõik härgheinad parasiteerivad puude ja põõsaste „arvel“ ja nende väike juurestik on selleks hästi kohastunud.

Nii leiame palu-härgheina hõredatest metsadest, kas kuivema või kehvema pinnasega kohtadel kasvamas. Palu-härgheinte „peremeestaimedeks“ sobivad nii pohlad, kui männid. Mets-härgheinad eelistavad kas mustikataimi või kuuski.

Palumetsades kasvab härgheinu mõnel aastal suisa massiliselt, kus torkavad silma juba suve hakul, kuid õitsevad kenasti sügiseni välja.

Tegu on üheaastaste taimedega ja seemnelise paljunemisega. Juhul, kui tärganud härgheinte imijuured ei leia oma kasvukohast mõne nädala jooksul peremeestaime, et toitaineid „varastada“ on hääbumine paratamatu.

Härgheinte läikivaid seemneid tassivad endaga kaasa sipelgad – kas seetõttu, et need meenutavad veidi sipelgamune või seepärast, et eritavad vähesel määral putukatele maitsvat õli, aga nõnda aidatakse kaasa taime levikule.

Metsas kasvavate härgheinte lehed on suhteliselt lopsakad, olles seega toiduks maapinnal toituvatele lindudele – metsistele ja tetredele, kes suvel lehtedest toituvad, aga sügisel juba seemnetest.

Harilik härghein õitseb ( www.loodusemees.ee )