Paleoblogi 7. Osa: Ürgmerede floora

 

Kuigi mulle meeldib mõte ürgmeredes mängivast FC Florast, siis sel korral jätan selle osa su fantaasiale ja räägin iidsest floorast ehk taimestikust. Veelgi täpsemalt - vetikatest.

Ma otsustasin taimestiku teema jagada kaheks - esmalt räägin Ordoviitsiumi ajastu floorast, ja kunagi kaugemas tulevikus keskendun keerulisematele hilisemate ajastute taimedele. Sorry, silurifännid!

Millest siis koosnes Ordoviitsiumi floora? Seda on tegelikult raske määrata, sest kivististena säilivad ainult loomade ja taimede kõige kõvemad osad (kestad, luud jne). Seetõttu on meil väga piiratud teadmised ürgajastute elurikkusest. Teadaolevalt elasid sel ajal maismaal juba esimesed samblad ning muud lihtsakoelised taimed, kes saavad ilma keerulise juurestumiseta elada. Kuid valdav enamus kivistisi siin planeedil on aga settekivimitest, mida kuival maal üldjuhul väga tekkida ei saa. 

Küll aga me teame, et ürgmeri lausa vohas vetikatest. Kaudselt annab meile vetikate rohkuse kohta infot keerulisemate loomade olemasolu - loomad pidid midagi sööma ning vetikad on läbi ajaloo olnud põhitoiduks tigudele ning muudele mereloomadele.

On aga üks veelgi parem tõend, mille vetikad on maha jätnud - juba miljardeid aastaid on sinivetikate eellased ehitanud stromatoliite. Stromatoliidid on kihilised moodustised, kus iga kiht koosneb kivistunud bakteritest ja vetikatest. Vanimad neist on ühtlasi ka meie parim tõend elu vanusest maakera peal - Gröönimaal on kogunisti 3,7 miljardi aasta vanuseid stromatoliite.

Neid lainetavaid kihte võib näiteks leida Kagu-Saaremaal Kübassaare poolsaarel, kus nad on küll “ainult” 420 miljonit aastat vanad.

 

Stromatoliidid Saaremaal.  Foto: Wikipedia (puristid võivad kindlasti vinguda, et sinivetikad pole päris vetikad. Aga sellegipoolest on need mõnusad hiidmõnglid vaatamisväärsused)

Ma jagaks omavoliliselt vetikate kivistised Eestis kahte rühma: mikro- ja makrofossiilid. Mikrofossiilid koosnevad üksikutest mikroskoopilistest säilinud isenditest (akritarhid, kitiinikud) või moodustavad kihilisi kivimeid (stromatoliite, põlevkivi). 

Oma olemuselt tunduvad vetikad pehmed ja limased, kuid on olemas ka vetikaid, millel on kaltsiumkarbonaadist skelett. Tänapäeval on seda tüüpi punavetikad levinud kõikjal soolastes meredes ning ookeanides. Just need mineraalsete skelettidega ürgvetikad jätsidki maha konkreetseid ja arusaadavaid makrofossiile meie tänapäevase mitte-soolase Läänemere kallastele.

Mesophyllum expansum Vahemeres. Foto: Sandrine Ruitton

Kõige tihedamini leidub Põhja-Eesti randades kiviklibu hulgas omapäraseid mummulisi kestasid, mis esmapilgul võivad meenutada sisaliku või dinosauruse nahka. 

Mõne-sentimeetrised Mastopora kestade tükid Harjumaalt, Alliklepa liivarannast.

Mastopora kesta suurendus. 

Need täpilised kivistised on tegelikult Mastopora vetikate liigi lubikestade väliskihid. Tunduvalt harvematel juhtudel õnnestub leida ka Mastopora skelett ise, mis näeb üldiselt välja nagu üks lohkudega nõelapadi:

Mastopora skelett, Alliklepa paerannast. Rohkem pilte siin: https://fossiilid.info/7130

Sarnaseid kettavorme esineb ka tunduvalt suuremal kujul. Kõige efektsemaid näiteid on Fisherites’ite perekonna esindajate hulgas, kes võisid kasvada kuni 20cm laiuseks! (Eestis küll pigem 10cm laiuseks). Teadlased siiamaani arutlevad, et mis tüüpi elu nad endast täpselt kujutasid, kuid arvatakse, et nad olid tegelikult ainuraksed vetikad. Kui üldjuhul on looduses ainuraksed liigid mikromeetrite suurused, siis nende vetikate “kivikõva” rakusein lubas neil ilma laiali lagunemata (kümneid)tuhandeid kordi suuremaks kasvada.

 

Vetikalatakas Väike-Pakri saarelt (Liik: Fisherites orbis https://fossiilid.info/9040)  

Kui tänapäeval me leiame seda tüüpi vetikaid lamedana, siis arvatavasti olid nad pigem koonuselise kujuga ning on lihtsalt kivistumise jooksul lössi vajunud:

 

Külgvaates Fisherites’i skeleti arvatav algkuju enne kokkuvarisemist. Autor: Sir John William Dawson, 1880

Kui hoolikalt jälgida nende vetika pinnal aukude paiknemist, siis on märgata, et nad ei asetse mitte suvaliselt. Isegi matemaatikud on uurinud nende liikide ülesehitust, kuna nende järjestused järgivad spiraalide kujusid. Sedatüüpi matemaatilised jadad on teadupärast bioloogia ja üleüldse looduse üks universaalsemaid väljendusvorme:

 

Oma spiraalide pärast kutsutakse inglise keeles Fisherites’eid ka “päevalille korallideks”, kuigi nad pole korallid. Erinevad Fibonacci jadade näited (lisainfo Fibonacci jadade kohta: https://opik.fyysika.ee/index.php/book/section/1811#/section/1811).

Veel üks tunnus mille järgi võib koheselt tuvastada Ordoviitsiumi ajastu vetikate kivistisi, on nende pinnal paiknevad väikesed rombikujulised “plaadikesed”. See on tunnus on ainulaadne ürgajastute liikidele ning teadlased tänapäevalgi arutlevad, mis nende klappide täpne funktsioon oli. Tuleb tunnistada, et kui ma kunagi leidsin neid rombi-kujulisi lainetavaid mustreid, siis ma esialgu ajasin neid rumala peaga vana nõuka-aegse eterniidiga segamini ning viskasin lihtsalt ära.

Fisherites orbise jälg Jägala jõe ääres. Selgelt joonistuvad välja vetika rombistruktuurid.

Harvematel juhtudel võib leida ka Fisheritesi sugulast, Tettragonis’it (https://fossiilid.info/9048). Terviklik isend peaks natuke täispuhutud südant meenutama ning on samuti umbes 10cm laiune. Selle liigi puhul on äge, et nad väga tihti on säilitanud oma algse kuju!

 

Tettragonis kõrvaltvaates ja altpoolt vaadates, leitud Aluverelt (Lääne-Virumaalt).

Jätan siia lingid erinevate ordoviitsiumi vetikate kohta, võite siin neid mustreid iseseisvalt edasi uurida: https://fossiilid.info/13146 ja https://fossiilid.info/7439.

Sisukat sissejuhatavat juttu tuli seekord vähem, kui varasematel kordadel. Pole hullu, kompenseerime puudujäägi kahe vägagi vinge reisisoovitusega :)

Viktoriiniküsimus: Mis on pindalalt seitsmes saar Eestis?

Kui sa arvasid, et Suur-Pakri, siis sa eksid. Tegelikult on Väike-Pakri saar poole ruutkilomeetri võrra suurem Suur-Pakrist. Pakri saared asuvad Paldiski lahes Loode-Eestis, nad kuuluvad Paldiski linna koosseisu ning asuvad linnast endast mõned kilomeetrid üle väina. Saartele on võimalik pääseda paatide ja süstadega nii Paldiskist endast kui ka Kurkse külast (Paldiski asub saartest idas, Kurkse asub saartest lõunas). Eelnevalt tuleb muidugi kokku leppida teenusepakkujaga, sest paadid ei pruugi väljuda igapäevaselt. Mina kasutasin saarele minekuks pakrisaared.ee teenuseid, mis väljus Kurkse sadamast.

 

Teie tõld on kohal

Soovitan Pakri saartele minnes end korralikult ette valmistada. Nimelt on Pakri saared sisuliselt asustamata - Väike-Pakri saare ainsas asulas Suurkülas küll pidi pealelõunat mõnikord kohalikult külarahvalt sümboolsete eurode eest kohvi saama, kuid sellega vist kohalikud teenused ka piirduvad. Olen kuulnud ka mingist telkimisplatsist, kuid jällegi, soovitan siinkohal Sul endal kodutööd teha (näiteks pakrirannad.eu). Võtke kindlasti kaasa vihmariided, toit, laetud akudega moblad ja akupangad. Kindlasti ka vett, sest suvel on seal joodavat vett looduses vähe!

Ajalooliselt olid Pakri saared sadadele rannarootslastele koduks, kes olid sunnitud teise maailmasõja hakul oma külad hülgama ning saartelt lahkuma. 1940-ndal aastal muudeti saar aga Nõukogude armee õppepommitamise polügooniks ning seejärel kasutati järgmised 50 aastat neid vanu külasid, koole, madalikel olevaid laevavrakke, kirikuid ja muid hooneid märklaudadena. Viimased õppemürskudega pommitamised vene vägede poolt toimusid isegi veel aastal 1992, taasiseseisvunud Eesti ajal. Kui saared Eesti Vabariigile 94-ndal aastal tagastati, siis läks aga kümme aastat demineerijatel aega, et eksikombel plahvatamata lõhkekehasid kahjutuks teha. Oma enda lapsepõlvest mäletan ma seda perioodi vägagi selgelt, sest meie perekonna suvila asub Pakri saartest umbes 8km kaugusel mandril. Mõnikord lendasid üle meie maalapi lennukid, millele tihti järgnesid kärgatused kuskil kaugustes. Ja need kärgatused jätkusid muidugi ka terveks demineerimise ajaks. Lapsena oli mul väga põnev igatahes :)

Ka tänapäeval võib sellest järjepidevast pommitamisest jälgi näha - kuigi on loodus seal saartel võimust võtnud, võib seal pinnavormis ikka veel näha kinnikasvanud kuumaastikku. Kuid soovitan siinkohal ettevaatlik olla, sest tänaseni võib seal saartel veel ohtlikke lõhkekehi eksisteerida. Tsiteerides ajateenistusest oma rühma leitnanti, siis parem oleks, kui Sa “ei käpi, ei näpi ega ei topi” (härra leitnant ütles seda küll ühes teises kontekstis).

 

Õõnes hülss. Ei ole spetsialist aga tundub nagu mõne õhutõrjekahuri kest.

Polügoonile rajati omal ajal ka erinevaid kaevikuid, käike, tunneleid ning hooneid. Kui Sa neid lähemalt uurima lähed, siis tee seda palun omal vastutusel ja ettevaatlikult. Kes teab, mis seisundis nad tänapäeval on. Saartel puudub igasugune arstiabi ehk siis õnnetuse korral läheb ikka tunde mööda enne, kui keegi Sinuni jõuab! Küll aga soovitan ma neil silm peal hoida, sest see sõjaväe laga on ideaalne orientiir saarel ringi matkates.

 

Stalakdiidid tunneli laes, Väike-Pakri põhjaküljel

Orientiirina ning tähelepanuväärse hoonena mainiksin ma ära ka Väike-Pakri kabeli, mis küll tänapäeval koosneb ainult ühest kenast kordatehtud kirikutornist, väikesest ajaloolisest surnuaiast ning paarist pingist värske õhu käes.

 

Püha Laurentsiuse kabel

Kuna saarel puudub aktiivne asustus, siis loodus on Pakri saartel vapustav. Ainus vihje tänapäevasest inimtegevusest on Herefordide lihaveiste karjad, keda Sa kindlasti saarel kohtad. Väidetavalt hoitakse nende veiste populatsiooni vägagi lihtsa meetodiga kontrolli all - pulle hoitakse Suur-Pakril, emaseid aga Väike-Pakril.

 

Varasuvised maikellukesed Väike-Pakril. Taamal paistab tuulegeneraatoritega Pakri poolsaar ja Pakri tuletorn. 

Mõlemal saarel asub põhjakülgedel klindiastang, mis teeb nad geoloogiliselt erakordseks. Kuna saarte elustik ja geoloogia on ainulaadsed, siis on suur osa Väike-Pakrist ja Suur-Pakrist kaitstud maastikukaitsealaga.

Pakri hoiuala territoorium on märgitud tumepunasega (Wikipedia)

Väike-Pakri pank loodeküljel

 

Väike-Pakri pank idaküljel.

Väike-Pakri avamere poolsel loodeküljel on mitmes kohas mere murrutuse tagajärjel pank kokku varisenud, tekitades niimoodi tunneleid ja käike lagunenud paekamakate vahel, mille vahelt peab mõnikord isegi läbi pugema. Täitsa äge seikluspark :)

Väike-Pakri labürint. Mitmes kohas on võimalik ka pangalt ohutult alla laskuda (vt joonist vasakul üleval)

Aga hobi-paleontoloogile on see koht veelgi huvitavam, sest just siit leiab kõige värskemaid kivistisi. Nimelt pole meri veel fossiile siinkandis ära jõudnud kulutada. Leidub hulganisti peajalgseid, tigusid, sammalloomi, trilobiitide tükke ja muidugi ka vetikaid. Kuigi Pakri saarte pangad on kaitse all, siis võib juba lagunenud kividelt kivistisi korjata - sinna jättes hävineksid nad lihtsalt mere ja jää toimel mõne aastaga ära.

Kui on plaanis Pakri saartele randa kivistisi otsima minna, siis soovitan pigem kummiku jalga tõmmata. Muidu ei pruugi igalt poolt kuiva jalaga läbi saada

Fisherites Orbis Väike-Pakri paekivis

Umbes 1m pikkused nautiloidide kojad Väike-Pakri idakaldal. Taamal paistab Paldiski sadam

Nautiloid igatseb merd peale 460 miljonit aastat

Siledaks lihvitud teokarp

Trilobiidi pea jäljend; kahjuks on isend minema ujunud, kuid vägagi viisaka jäljendi jättis ta sellegipoolest maha.

Tunnistan siinkohal, et ma pole ise veel Suur-Pakrile jõudnud, kuid järgmisel suvel on need saared kindlasti mu sihtkohtadeks uuesti. Saarte vahel on taastatud ka sild, mida mööda saab vajadusel liikuda. Fotodelt tundub Suur-Pakri pank vägagi kena ning mu vaist ütleb, et ka sealt peaks kivistisi leidma.

Ning teise soovitusena seekord pakun ma välja…...

Boonusküsimus: Mis saarega seondub Eesti suurim meteoriidikraater?
Kui sa vastasid Saaremaa, siis sa kahjuks eksid. Kaali suurima kraatri läbimõõt on “kõigest” 110 meetrit.
Kui sa vastasid Hiiumaa, siis see on juba soojem vastus. Kuid ikkagi vale. Kärdla kraatri diameeter on 3,6 kilomeetrit.

Õige vastus on…...
Osmussaar. Eesti loodepoolseim saar ning suuruselt on ta neljateistkümnes.
Osmussaarest 8km kaugusel idas asub nimelt ~535 miljoni aasta vanune Neugrundi kraater, mille läbimõõt on umbes 7 kilomeetrit.

Kahjuks on vähesed seda kraatrit oma silmaga näinud, kuna ta asub paarikümne meetri sügavusel meres. Kuid palju rohkemad inimesed on näinud selle kokkupõrke tagajärgesid - nimelt sulandusid erinevad mineraalid ja kivimid plahvatuse hetkel suure kuumuse tagajärjel kokku, moodustades uue, tsemendilaadse kivimi. Seda kivimit kutsutakse bretšaks ning seda võib kohata paljudes Loode-Eesti metsades ja randades.

 

Neugrundbretša Osmussaarel. Bretša tunneb ära pigem kroblise tekstuuri ning tumepruunika värvuse järgi. Osmusaarel kasvab bretša peal tihti ka oranžikas sammal.

Osmussaarel on hämmastavalt rikas ajalugu, kuid ma arvan, et see vääriks täiesti eraldi osa. Praeguseks piisab kui Sa tead, et peale rekordilise meteoriidikraatri on sellel saarel veel pajatada lugusid viikingite rännuteedest, katkust ning Esimese ja Teise Maailmasõja käiku määravatest võtmesündmustest. Muidugi kohtab ka siin sõdade ja okupatsioonide poolt jäetud mahajäetud betoonehitisi, kuid ka need on sammaldega juba kattumas. Sellegipoolest peaks silmad lahti hoidma - ei tea mis auke või muud ohtlikku materjali seal lagendikel kohata võib.

Geoloogiliselt ja bioloogiliselt on see saar mingil määral sarnane ka Pakri saartele - hüljatud, ja samas puutumatu loodus. Kuna see saar asub avamere piiridel, siis on Osmussaar mõneti oma karge kliima ning kivise pinnasega taimestikule raske kanna kinnitamiseks - enamjaolt kasvavad seal põõsad ning alati lummavad kadakad. Oma üllatuseks avastasin ma, et südasuvel 30-kraadi käes ei olnud seal ühtegi hammustavat putukat, mis on täitsa hea vaheldus mandri-elule. 

Kui juhtud jalutama saare läänerannikul, siis kindlasti ei saa meres märkamata jääda ka suur pirakas bretša Skarvan. See hiiglaslik “Rootsi kuninga kroon” sobib hästi ka orientiiriks. 

 

Osmussaare läänerannik. Vasakul kaugel meres paistab Skarvan. Saarel kohtab hulgaliselt lambaid, luikesid, kormorane ning muid merelinde.

Kui te just oma transpordiga saarele ei liigu, siis tuleb alustada reisi maismaalt Dirhami sadamast. Peale maabumist soovitan liikuda mööda rannikuäärt või siis mööda kruusateid loode suunas. Tee peale võib Sul siingi jääda kabel koos väikese hauaplatsiga.

 

Seejärel soovitan ma jätkata mööda saare idarannikut pidi, sest seal asub ikooniline Osmussaare rannavall. Ja siin muidugi leidub meile juba tuttavaid fossiile :)

Fisherites orbis

 

 

Nüüdseks peaks juba klassikaline leid olema - nautiloidid

Trilobiitide sabakilbid. Neid leiab Osmussaarel hulganisti. Eriti teravate silmadega jahtijad võivad kohata ka kohalikku spetsialiteeti - trilobiiti, kes on selle saare järgi oma nime saanud (Chasmops Odini).

Ühe piraka trilobiidi “nina” jäljend. Terve isend oleks vist olnud umbes 15-20cm pikk.

Täielik Vahemeri. Võtke päikesekreemi ka kaasa, kui suvel juhtute minema!

Nii et minge otsige Odini haud üles! Ja öelge pärast mullegi kus see on ;)

 

Lõpetuseks palun ma seekord aga abi geoloogidelt ja muudelt asjalikelt inimestelt!
Kas keegi oskab mulle pakkuda millega tegu on? See kera on pärit Harjumaa / Läänemaa piirilt, Alliklepa rannast. Ajastuks pakun pigem Haljala lade, kuid Keila lade algab 500m eemalt. Kuna kera on mere poolt randa uhutud, siis on ka täiesti võimalik, et tegu on millegi veel vanemaga. Augukeste juures pole ma võimeline märkama ühtegi mustrit vms. Augud ei tundu ka olevat korrapäraselt ja sümmeetriliselt järjestuses.

Käsn? Okasnahkne? Korall? Vetikas? Kivistunud golfipall?

Enda poolt pakuksin midagi sellist aga kumbki neist variantidest ei veena mind väga veel:
http://geocollections.info/specimen/298967 VÕI https://fossiilid.info/7440

Arutage, küsige, kritiseerige :)
Mente et malleo

Vetikad on ka muud jama korraldanud:

 

Kuidas saada Pakrile ja muu lisainfo saarte kohta:

https://pakrisaared.ee/

http://pakrirannad.eu/

https://retked.ee/en/trips/sea-kayaking-trips/pakri-islands/

Kuidas saada Osmussaarele ja muu lisainfo saare kohta:
http://www.osmussaarereisid.ee
https://www.osmussaar.ee/

 

Eesti meteoriiidkraatritest lähemalt:
http://www.gi.ee/geoturism/CratersFINAL_EST_062011_100dpiS.pdf

Osmussaare bretša ja Skarvan:

https://et.wikipedia.org/wiki/Skarvan

Pakri saare viimane püsielanik, kes mõned aastad tagasi hinge heitis. Ta maeti Väike-Pakri kabeli kõrvale:
https://elu.ohtuleht.ee/156460/vaike-pakri-saare-robinson