Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Hiireviu heinapallil ( www.loodusemees.ee )
Kui linnast välja sõidate, siis olete ehk märganud, kuidas kusagil posti otsas, heinapallil või suurema puu oksaharul konutab üks suuremat sorti kotka moodi tegelane. Kui ta veel õhku tõuseb, siis näeme laia sabalehvikut ja muidu pruunivõitu sulestikuga kullikontuuril tiibade all heledamaid laike.
See ei ole kotkas ega ka kanakull, vaid hiireviu. See lind on meil üks kõige tavalisem kulliline. Nii sage, et kui näete kusagil kulli või kotka moodi lindu, siis võite julgelt pakkuda, et hiirekas või hiireviu.
Tõenäoliselt tabate suuremal osal juhtudel naelapea pihta ja võidate linnutundja nimetuse.
Hiireviusid on praegu tõesti palju. Kui vanasti lendasid nad suuremal osal aastatel augustis-septembris ära lõunapoole, siis eriti sellisel heal hiireaastal, nagu tänavu, jääb neid ka talveks päris palju Eestisse. Ja lume taustal on nad hästi nähtavad.
Kevadel tulevad nad suure tõttamisega tagasi, vanasti oli hiireviu üks esimestest kevadkuulutajatest.
Hiireviu pistab põldude kohal tiirutades nahka eelkõige hiired, aga ta ei ütle ära ka jänesest, kellest jõud üle käib, samuti metsalindudest ja muudest tegelastest.
Viimastel aastatel peab ta sageli jahti heinapallidel, kuhu hiired oma elu sisse seadnud, kui keegi sellest heinamajast lahkub, siis saab ta endale kulliküüned kuklasse.
Hiireviul on olnud kindel roll. Mitte ainult hiirte hävitajana, vaid ta oli vanarahva jaoks ka ilmaennustaja lind, peoleo kõrval. Teda tuntakse vihmakullina: “Vihmakull õikab vihma. Kui madalal lendab ja vingub, siis tuleb vihma. Kui kõrgel õikab, siis ei piä vihma tulema. Kanu tema ei võta.”
Jah, mis häält ta peale vihma vingumise veel teeb. “Viu! Viu!” hõikab ta just kõrgel taeva all. Talvehooajal kostab hiireviu häält haruharva, pigem märkate teda kusagil otsekui vana naist pruuni suurrätti mähituna konutamas.
Hiireviu ( www.loodusemees.ee )
