Ilma-aasta 2019

Enviado por Looduskalender el Sáb, 28/12/2019 - 12:12
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Fotod VikipeediA ja Arne Ader

Cuerpo

Kliimakõnelused on saanud eurooplaste jaoks kõige olulisemaks asjaks. Ja ajal, kui otsuseid peavad juba tegema poliitikud, mitte pelgalt keskkonnakaitse ametnikud, tekib selle ümber palju viha ja vaidlusi. Aga, et midagi meie maakeraga teoksil on, sellest saab aru ka pisike laps. Mõistmine algab pisiasjadest, oskusest vaadata enda ümber, kuidas elavad planeedi teised asukad, või kasvõi need, keda iga päev meie looduses kohtame. Vaatasin oma märkmetest järgi, mis pani looduses minu südame sel aastal valjemalt põksuma:

Pildistas Kadri Veskioja.Kuuvarjutus 21.01.2019 Põlva vald

Pildistas Kadri Veskioja.Kuuvarjutus 21.01.2019 Põlva vald

Jaanuari alguseks oli lumi juba maas ja seda oli mõnel päeval põlvini. Aga aegajalt sulatas ja siis tilkusid kibuvitsapõõsastelt valgele lumele punakad verejäljed. Kuu lõpupool tõi taevasse jälle midagi punakat, 21. jaanuaril “sõi maa kuu ära”. Kuuvarjutus oli päris hästi nähtav.

Jaanuari lõpus sai paksus lumes päikesevanne nautida juba tihasekontserdi saatel.

Kuva Maavalla Koda

Kuva Maavalla Koda

Veebruarikuu alguses läksid tihased juba nii pöördesse, et hakkasid saadaolevates auguga korterites ringi vaatama. Kaunid punased loojangud ja allikate veevaesus.

Lumevaesust siiski ei olnud, aegajalt sadas taevast “murdjalund”, mis puuderahva seas tuska tegi. Aga kuu keskpaigas seinaääred juba sulasid ja termomeeter vupsas +7 kraadini. Lumikellukesed pistsid ninad välja. Jänesed pügasid erakordse innukusega õunapuid. Vabariigi aastapäev kinkis maausulistele imeilusa päeva Taevaskojas.

Kliimastreik Tallinnas (15. märts 2019)

Kliimastreik Tallinnas (15. märts 2019)

Märtsikuus kestis lume ja sooja võitlus kuu keskpaigani, aga ikka ja jälle hirmutasid lumikellukeste piigid lume sulama. Võrumaal olid 14. märtsil metsa all nii karikseen, kui naat. Vilistas puukoristaja ja põristas rähn.

15. märts tõi tänavatele tavatult palju lapsi, kliimastreikima. Vikerkaar oli taevas 18. märtsil, erakordselt vara. 23. märtsil lendasid õues ringi kuldse suve kuulutajad ja Peipsi randa tulid taas jäämäed.

 

Sinililled

Sinililled ( www.loodusemees.ee )

Aprilli esimestel päevadel hakkasid õitsema sinililled ja laulma metsvindid. Toomingas rohetas 7. aprillil, 18. aprillil õitsesid Tartus võililled, Võrumaal nurmenukud. 20. aprillil algas karulauguhullus. Jüripäeval tegid kärnkonnad sugu. Kuu lõpus lummasid eriti punased päikeseloojangud.

 

Metsmaasikas  

Metsmaasikas  ( www.loodusemees.ee )

Mai esimestel päevadel õitsesid Lõuna-Eestis metsmaasikas ja ploomid, 6. mai hommikul olid õied jääs. Aga samal ajal alustas õitsemist sirel. Kuldnoka munakoor oli maas 7. mail. Kes karusid ei näinud, see ei käinud metsas. Inimesed jälitasid mõmme matkaradadel.

Kuu keskpaigas sai juba naati niita. Oli “võilillede niitmise vastu võitlemise aasta”. Valge ristik õitses 28. mail.

Verd täis imenud sääsk

Verd täis imenud sääsk ( www.loodusemees.ee )

Juunis nautisime päikest ja sooja ja tohutut õitemöllu. Ootamatul ilmusid juuni alguses metsa kasepuravikud. Metsmaasika saak oli nigel. See-eest oli sääski palju ja nad muutusid inimseltkonnas kiiresti punaseks. Jaaniõhtul ei sadanud. Päike paistis paitavalt. Pärnaõisi oli pööraselt.

Laulupidu 2019

Laulupidu 2019

Juuli oli jahe ja sombune. Laulupeo proovide ajal sadas lahinal. Vaarikasaak oli lõputu. Võrtsjärv tõmbus kokku ja juuli lõpus hüppas termomeeter üle 30 kraadi.

Kukeseen

Kukeseen ( www.loodusemees.ee )

Augusti algus on vihmane, ootamatult selgus, et sel aastal ei pruugi mesitarudest mett kätte saada, paljudel oli mesi kärgedesse kristalliseerunud. Kukeseeni oli parasjagu, aga kui tulema hakkasid, siis kadusid kuivaga. Lõuna-Eestis oli õunapõud. Ja ka puravikupõud. Taevas sähvisid virmalised.

Viinamari "Jubileinaja Novgoroda"

Viinamari "Jubileinaja Novgoroda" ( www.loodusemees.ee )

Septembris avastasime, et oleme lõunamaa - sügis tõi rekordilise viinamarjasaagi. Tammetõrusid ei olnud Lõuna-Eestis peaaegu üldse. Kastanimunad aga olid suured. Jõhvikasaak ei valminud septembri teiseks nädalaks, seemned said pruuniks alles nädal hiljem tavalisest. Sügise alguseks tõmbusid puude lehed pikkamööda kollaseks ja pööripäev tõi esimese halla ja veenõudele tekkis jää.

Vaade Harimäe tornist. Otepää kõrgustik

Vaade Harimäe tornist. Otepää kõrgustik ( www.loodusemees.ee )

Oktoobris ei tahtnud lilled uskuda, et suvi on läbi, muudkui õitsesid ja õitsesid. Aga 7. oktoobril oli Toomemägi täis lehekulda ja seda imetlevaid inimesi. Oli erakordselt värviline sügis. Oktoobri keskpaigaks oli ka Peipsi madalseisus. 27. oktoobril murdis torm puid ja Võrus tehti loodusjõudude poolt inimestele ellujäämise kursus. 29. oktoobril sadas esimest lund.

Tormine meri

Tormine meri ( www.loodusemees.ee )

November tuli tormi ja meeletu sajuga, kaevud said jälle täis ja põllud uppusid. Tiigid said kuu lõpus jääkaane.

Elva jõgi

Elva jõgi ( www.loodusemees.ee )

Detsembris tuli mitu külmalainet ja mõnel hetkel oli isegi lund maas, tormas ja ujutas.

Küsisin ka oma loodusteadlastest sõpradelt, mis ilmestas nende arvates meie loodust, mis oli tavapärast ja mis oli erilist:

Botaanik Tiina Elvisto ütleb: “September ja oktoobri algus olid väga vihmased. Kuuskedel on palju kukkesid ehk käbisid. Oli ulmeliselt rikkalik pihlamarjade, pooppuu-, karvase viirpuu- ja viinapuu-marjade aasta!“

Putukateadlane Urmas Tartes võtab liblikaelu kokku järgmiselt: „Oktoober saabus juba augustis.

Ohakaliblikatel oli kevadel kaks rändekuhja. Suvine põlvkond oli üllatavalt vähearvukas.“

Looduskalendri tegija Gennadi Skromnov räägib nii enda kui kaasa Marju tähelepanekutest: „Lõheliste koelmutel oli sügiseste sadude tõttu vett piisavalt, kaasa aitasid ka läänekaarte tuuled, mis merevee taseme kõrgel hoidsid. Koelmutel oli kalu kenasti näha, kuid kudeaeg venis tavapärasest pikemaks ja kudemine kestab veel. Paaril viimasel põuaaastal on meie õunad paksema koorega, pigem sellised nagu lõuna poolt imporditutel. Loode-Eestis jäi ära suvine seeneaeg, aga sügisene algas koos sademetega septembris ja kestab siiani.“

Jõgevamaal aastaid loodust jälginud Vello ja Laine Keppart kõnelevad: „Taimekasvuperiood oli Jõgeval tavapärasest pikem, soojem ja kuivem. 1. aprillist 10. septembrini oli sademete puudujääk 145 mm. Teist suve oli taimede kasvuajal mullavett napilt. Järvedes ja jõgedes oli väga madal veetase. Lodud, madalsood, väikesed ojad ja kraavid kuivasid ära. Põuase ja sooja aasta tõttu levisid kuusikutes kiiresti üraskid — mitmed kuusegrupid kuivasid.”

Karuorbusid Nigula metsloomade turvakodus kasvatanud Kaja Kübar Pärnumaalt räägib: “Karusid tuias igal pool, üks neist lõbustas end heinapallide rappimisega. Hunte oli tänavu hästi palju, vahel jäi sõidukitulede valgusesse üheksa hunti korraga. Aga sügisel algas aina pori, pori ja pori.”

Loodusfotograaf ja ornitoloog Arne Ader räägib: “Rukkirääku on aina vähem ja vähem. Põnev oli jälgida aastalinnu öösorri elu pesakaamera läbi. Ja sügisel hämmastas mind vöötsaba-vigle läbiränne, olen neid kohanud varem vaid üksikuid, nüüd aga Matsalu karjamaal mõnel päeval 10 lindu korraga.”

Looduskaitsja Enn Vilbaste kirjutab: “Västrikud jäid pikalt siia, nii linavästrikud kui ka lambahänilased. Tedred on asunud pesitsema veiste karjamaadele, sest sooservades väikekiskjaid meeletult palju.”

Ravimtaimeteadlane Ain Raal kirjeldab hoopis mereelu: „Tuju tegi eriliselt heledaks paadisõit Malusi saarte juurde, kus avastasime endid ühtäkki keset hülgeid, kes meid lahkudes tüki maad saatmagi tulid. Uskumatu, millisel maal me elame!“

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.