Fotod Arne Ader
Laanepüü tibu
Laanepüü Tetrastes bonasia
Laanepüüd tegutsevad aasta ringi nii maapinnal, kui puudel – nad on meie metsade põlisasukad ja paigalinnud. Need kanalised polegi nii haruldased, pesitsejaid jagub meie metsadesse kolmkümmend kuni kuuskümmend tuhat paari. Pesametsaks suht hõredamad metsad, kus niiske ja viljakas muld ning alusmetsaks rohkesti kuuske – maaspesitsejatele head varjumise võimalused. Meie suuremaid saari laanepüüd ei asusta.
Emaslind haudus umbes kolm ja pool nädalat 4 kuni 13, kreemi tausta ning pruunide täppidega suhteliselt väikest muna. Pojad liiguvad juba ringi, aga muidugi mitte veel kõikides pesades. Just liiguvad ringi sest pojad on pesahülgajad, lahkudes maapinnal olevast pesast peaaegu kohe pärast koorumist, et asuda iseseisvalt söögiks putukaid otsima (paar nädalat ollakse vaid putukatoidul). Emaslind juhib pesakonda sest isaslinnu side järglastega paistab üldjuhul nõrgem (aga mõnede vanemapaaride puhul esineb ka erandeid). Metsamarjade valmides, juulikuus rännatakse kodumetsast koos poegadega marjametsa. Laanepüüdel on hulganisti vaenlasi ja poegade ellujäämise % madal. Augusti lõpupoole pesakond laguneb, et alustada juba iseseisvat elu.
Laanepüü
Laanepüüd on suht väikese peaga, jässaka kehaehitusega, kaaludes kolm, nelisada grammi. Kaugemalt vaadates sarnase sulestikuga, aga kanalistele omaselt märkame ka selgesti eristatavaid tunnuseid.
Hea kuulmisega linnud lähevad erksalt lendu, iseloomuliku vurinaga, aga madalalt lennates puude võrasse või tüve taha peitu.
Vaikse ilmaga annab neid „püüvilega“ peibutada sest vastavad vilele ka väljaspool pesitsusaega - liigikaaslasele peab ju teada andma, et see koht metsas on hõivatud.
Laanepüü vaatlused: LINK
