Jäljed jäädvustas LK-team
Koos talvituva kährikupaari jäljerida
Kährik ehk kährikkoer Nyctereutes procyonoides
Kährikute arvukus on languses 2013. aastast, aga viimastel aastatel peatunud. Põhjuseks oli nii kärntõbi, kui metssigade lisasöötmise piirangud jahimeestele sest korralikult toitunud kährikute viljakus tõusis märgatavalt.
Kährikud ja rebased on meie looduses peamised kärntõve levitajad nakatades metsaelanikest hunte ja ilveseid ning metsas liikuvaid koeri ehk tegu on meie looduses mittesoovitud võõrliigiga.
Kährikute käpajäljed on rebase omadest lühemad ja ümaramad. Esijala jälg umbes viis sentimeetrit ja tagajala jälg umbes poole sentimeetri jagu pisem. Rahulikult, kõndides võib sammuvahe olla umbes pool meetrit. Lumes liigutakse sageli hüpetega ja siis asetatakse tagajalad esijalgade jälgedesse sest nii on lihtsalt kergem liikuda.
Kährikute taliuinak on „rahutu“. Talvisel ajal liigutakse ringi sulailmadega ja ka toiduotsingutel, kui sügisene rasvavaru on kahanenud. Samas urus talvituval kährikupaaril algab indlemine juba veebruarikuus, aga olenevalt talve karmusest kesta veel märtsis.
