Nurmkana vanasti põldpüüks kutsutu Perdix perdix
Möödunud aasta novembris olid moodustunud nurmkanade salgad, kes jäävad kokku kevadeni. Talvisel ajal saadakse koondunult kergemini hakkama ja valvsaid silmapaare on rohkem ohtude tunnistamiseks, sest neid käivad kimbutamas nii rebased kui kullilised.
Need faasanlased on paigalinnud, kes levisid meile koos põllumajandusega ja sellele viitab nende varasem nimi põldpüü.
Nurmkanade ööbimispaik
Nurmkanu võime tegutsemas märgata põldude või niitude veersetes põõsastikes, metsaservade läheduses, jõgede kaldaaladel, metsalagendikel, raielankidel, aga ka mereranniku rohtunud aladel. Nurmkanad toituvad ainult maapinnal ja häirimise korral tõuseb salk lendu, aga eemale lennatakse madalalt, kiirete tiivalöökidega, mis „vuristamisena“ kuuldavad. Lennumaa pole kunagi eriti pikk ja maandutakse päris omapäraselt äkilise kaarega. Sagedamini õhtuti käivad nurmkanade salgad kas teede veertes või metsasihtidel kruusa nokkimas.
Nurmkanad teepervel
Vastu varakevadet lagunevad talvised seltsingud paarideks. Jässaka olemisega lindude sugupooled nii kukk kui kana kannavad sarnast sulerüüd, aga värve nende sulestikus võime märgata päris ohtralt: telliskivi karva on nii lindude laup, silmade ümbrus kui kurgualune, aga ka külgmised sabasuled. Selga ja külgi kirjavad pruunid träpsud. Nokk tume, jalad hallid. Isaslindude rinda ehib pruun hobuseraua kujuline laik. Umbes kodutuvi suurustel nurmkanadel on pikkust kolmekümne sentimeetri jagu, kaalu suurematel kuni nelisada grammi.
Viimase poole sajandi jooksul on nurmkanade arvukus meil kahanenud pea kümme korda nagu mujal Euroopas, sest halvasti mõjub intensiivne põllumajandus ja sellega kaasnev keemiline putukatõrje.
Nurmkanade vaatlused: LINK
Nurmkanarajad lumel
