Fotod VikipeediA ja Arne Ader
Täna arutleme kivipuravikest, mis ei ole sugugi head söödavad seened, vaid võivad põhjustada kas erinevaid mürgistusi või tarvitajal vaevuseid.
Koos tehnika arenguga on mükoloogide tööpõld oluliselt laienenud, sest seeneuuringutes ja seeneraamatutes (seda erinevates keeltes) leiame aastate jooksul ilmunud vastuolusid nii seente mürgisuse kui tarvitamise kohta.
Näiteks lugesin umbes viie aasta eest saatana kivipuraviku uuringu tulemusi Rootsis, kus seent nimetati ohtlikult mürgiseks inimorganismile. Eks need asjad mõnes mõttes nii käivadki, sest inimorganismide vastupanuvõime erineb päris oluliselt, lisaks vanuselised iseärasused, allergiad, seente kasvukohad ja loetelu võib jätkata.
Kuigi kirjanduses leiab tõdemist, et Eestis ei kasva surmavalt mürgiseid puravikke ega puravikulaadseid, peab kõigest hoolimata olema ettevaatlik ja tähelepanelik ning eksperimenteerimist ei saa kuidagi soovitada.
Suur seeneaeg alles algas ja korjakem söögiks neid seeni, mida kindlasti tunneme: ikka kaugemal suurtest maanteedest ja reostusallikatest.
NB! Mürgistusteabekeskuse infoliin on 16662
Tuletame meelde, et möödunud aastal oli seenemürgistus juhtumeid veidi üle saja.
Seenemetsas on praegu kena aeg.
Saatana kivipuravik
Saatana kivipuravik Boletus satanas
Saatana kivipuravik on haruldane punase raamatu liik ehk seent ei tohi korjata. Silmahakkavat seent leitakse kasvamas Saaremaal, kuid harvemini Põhja- või Lääne-Eestis. Lubjalembese seene kasvukohtadeks sobivad nii laialehised metsad kui puisniidud.
Saatana kivipuravik levitab raipelõhna, mis ei meelita seent korjama.
Seenekübara värv on kahvatuhall ja selle pind kleepuv. Kübara alused seenetorukesed kollakad ja poorid karmiinpunased. Seenejalg karmiinpunasevöödiline.
NB! Seene lõikepinnad muutuvad kiiresti kahvatusiniseks.
Tamme-kivipuravik ( www.loodusemees.ee )
Tamme-kivipuravik Boletus luridus
Tamme-kivipuravikud põhjustavad värskelt tarvitades seedetrakti mürgistusi. Hoolimata sellest, et seent nimetatakse kupatatult söödavaks, võib selline seeneroog põhjustada koos alkoholi tarbimisega kopraini-alkoholimürgistust. Niisiis on tark tegu jätta tamme-kivipuravikud lihtsalt kasvama.
Tamme-kivipuravike kasvukohad jäävad suures osas Põhja- või Lääne-Eesti lehtmetsadesse ja puisniitudele, sest juba nime järgi tuvastame, et seen eelistab tammede lähedust (vahel ka teiste lehtpuude ümbrust). Asulates ja linnades võime seeni kasvamas märgata nii parkides kui puiestikes.
Viltja seenekübara värv on kollakaspruun ja kleepuv ning võib küündida paarikümne sentimeetrini. Kübaraalused seenetorukesed on noorelt kollased ja vananedes rohekad, aga seenetorukeste poorid on purpurselt punased.
Seenejala värv jääb vastu kübarat helekollaseks, kuid alapool purpurselt punane, olles kaetud jämeda ja punaka võrkmustriga.
Tamme-kivipuraviku lõikepinnad värvuvad kiiresti tindisiniseks nagu ka kohad, kus seen on saanud kahjustatud või muljutud.
Mõru kivipuravik
Mõru kivipuravik Caloboletus radicans
Mõru kivipuravikke võib harva leida meie suursaartelt või Põhja- ja Lääne-Eesti laialehistest metsadest või saarte puisniitudelt. Looduskaitsealust seent ei tohiks korjata ja pole ka seenelisel põhjust.
Mõru kivipuraviku valge seenelihaga on päris ebameeldiva lõhnaga ja viha maitse tõttu söögiks kõlbmatu.
Kuni paarikümne sentimeetriseks kasvav seenekübar on sametiselt hallikaspruun ja katsudes kuiv. Ainuüksi puudutusest või murdekohalt värvub seen ruttu tindisiniseks
Nii seenetorukesed kui jäme seenejalg on helekollased.
Sellise seene leidjal tekib koheselt kahtlus, kas ikka on tegu söögiseenega?
Mõhk-kivipuravik
Mõhk-kivipuravik Boletus calopus
See kivipuravik on kantud Eesti punasesse raamatusse kui eriti ohustatud liik, mille korjamine on rangelt keelatud.
Harvaesinevat mõhk-kivipuravikku võib leida nii okas-, leht- kui segametsadest.
Eile ilmunud lugu „Abiks puravike pildistajatele“ oli õhtuni poolik. Huviline vaatab uuesti: LINK
