Fotokonkursile, mis kestab 30. septembri südaööni on oodatud osalema kõik kuni 26-aastased noored. Loe lähemalt: LINK

 

Harilik kivipuravik ( www.loodusemees.ee )

 

Harilik kivipuravik        Boletus edulis

 

Harjumuspäraselt otsitakse harilikke kivipuravikke ikka kuusikutest ja kuuse segametsadest, aga neid leitakse sageli ka hoopis teistest kasvukohtadest. Nimelt võivad harilikud kivipuravikud moodustada sümbioosi ehk oma seenjuure lisaks kuuskedele ka kaskede, mändide või tammedega.

Hariliku kivipuraviku kübar on hele- kuni tumepruun. Niiskete hilissuviste ilmadega tundub seenekübar veidi kleepuvana.

Kübaraalused peened poorid on noortel seentel valged, aga vananedes muutuvad alul kollakateks ja on suurtel seente oliivivärvi rohekad.

Seenjalg on jäme, kaetud ülemises osas peene heleda võrguga (vananedes pruunika võrguga). Samblas või maapinnas olev seenejala alumine osa on nagu nui mis  päris tugevalt pinnasesse kinnitunud.

Seenekübara liha on valge, meeldiva lõhna ja maitsega ning läbimõõt võib küündida kuni paarikümne sentimeetrini. Hariliku kivipuraviku lõike- või isegi vigastuskoht ei muuda värvi ehk jääb endiselt valgeks.

Männi-kivipuravik

 

Männi-kivipuravik        Boletus pinophilus

 

Kõige rohkem sarnaned hariliku kivipuravikuga männi-kivipuravik, kuid nende hõrgumaitseliste seente kasvukohad jäävad liivastesse männikutesse, sest seen elab sümbioosis mändidega.

Võimsalt suur seen oma kurrulise ja tumeda punakaspruuni kübaraga, mille läbimõõt võib küündida veerand meetrini. Seenekübara alused poorid noorelt valged muutudes vananedes oliivikarva rohelisteks.

Seenejalg kaetud sarnaselt harilikule kivipuravikule peene võrguga ja suurt ning tugevat seent peab kandma võimas seenejalg.

Selliste seente viljakehad ootavad tänavu meie männikutes seenelisi.

Kas korjates seen lõigata, pinnasest välja keerata või tõmmata?

Mükoloogide seniste uuringute põhjal ei oma see tähtsust, sest seeni korjates ei kahjustata seeneniidistikku ehk mütseeli. Kui aga soovitakse veel tundmatut seent määrata on oluline, et kaasa võetakse ka kogu seenejalg mis võib määramisel osutuda väga vajalikuks.

NB! Nii seente söödavuse kui mürgisuse kohta kirjutatud teabes leidub palju vasturääkivusi isegi lähiriikide kirjanduses ja teadusuuringutes (mis õige, mis vale, selgub alles aastate jooksul, kusjuures pole välistatud teaduse edenedes hoopis uued ja huvitavad mükoloogilised lähenemised).

Niisiis korjakem söögiks ikka neid seeni, mida täiesti kindlasti tunneme. Linnades, asulates ja maanteede veertes kasvavad seened jätkem kindlasti kasvama (teema, millest on palju kirjutatud).

Võrk-kivipuravik

 

Võrk-kivipuravik        Boletus reticulatus

 

Ka võrk-kivipuravikud sarnanevad hariliku kivipuravikega, aga need seened pole nii arvukad kui eelpool nimetatud. Kasvukohtadeks tammikud ja sarapikud ehk siis sümbioosis nimetatud puudega. Leida võib sagedamini Lääne- või Põhja-Eestist, aga samuti läänesaartel.

Eelkõige erineb harilikust kivipuravikust oma tuhmima kübaranaha poolest, mille värv võib vahelduda kollakast kuni tumepruunini.

Torukesed seenekübara all on noorelt valged, vanemas eas pastelselt kollakat värvi. Seenejalg kaetud nn võrguga, on tugevalt nuia kujuline.

Kõik eelmainitud kivipuravikud on maitsvad söögiseened ja kuna neid leiab meie metsades tänavu palju ja rõõmustavad paljusid seenelisi ka oma maitseomadustega.

 

Tamme-kivipuravik

Aga meie metsades kasvab veel teisigi kivipuravikke, millede korjamine võib olla harulduse tõttu taunitav ja nende söödavus küsitav.