Kotkaklubi seire aruanne
Veebikaamera kuvatõmmised LK foorumist
Kaljukotkaste pesa talvepilt
Kotkaste ja must-toonekure käekäiku Eestis jälgitakse iga-aastase pesitsusedukuse seirega, mille eesmärgiks on meil pesitsevate kotkaste (kala-, kalju-, merikotka, väike- ja suur-konnakotka) ning must-toonekure arvukuse ja selle muutuste, samuti sigimisedukuse ning peamiste ohutegurite mõju jälgimine. Kotkaklubi on riiglikku seiret teostanud alates 1994. aastast.
2023. aasta seiretööde raames kontrollisid Kotkaklubi liikmed kokku 984 kotkaste ja must-toonekure keskkonnaregistris olevat pesa, sh 445 väike-konnakotka, 263 merikotka, 106 kalakotka, 92 must-toonekure, 66 kaljukotka ja 12 suur-konnakotka ning konnakotkaste segapaari pesa.
Kontrollitud pesadest 255 olid varisenud ja 19 pesapuud murdunud. Puus olevatest pesadest oli kotkaste poolt asustatud 468 pesa ehk 66%. Kotkastel ja must-toonekurel oli tänavu pigem keskpärane pesitsusaasta, välja arvatud must-toonekurel, kelle arvukus Eestis on langenud kriitiliselt madalale tasemele.
|
LIIK |
ARVUKUS |
KONTROLLI-TUD ASUS-TATUD PESI |
PESA-KONNA KESK-MINE SUURUS |
PRODUK-TIIVSUS *1 |
ARVUKUSE TREND |
|
290-330 paari |
171 |
1,59 |
0,88 |
tõusev |
|
|
60-65 paari |
35 |
1,0 |
0,65 |
tõusev |
|
|
90-100 paari |
47 |
1,85 |
1,30 |
tõusev |
|
|
500-600 paari |
179 |
1,0 |
0,57 |
stabiilne/tõusev |
|
|
5-10 paari |
8 |
1,0 |
0,63 |
langev |
|
|
40-60 paari |
29 |
2,5 |
0,34 |
langev |
*1 Produktiivsus – poegade arv asustatud pesa kohta
*2 Seire käigus ei leitud ühtegi pesitsevat paari, kus mõlemad vanalinnud oleksid suur-konnakotkad
Merikotkas Haliaeetus albicilla
Merikotkaste pesitsusedukus oli 2023. aastal võrreldav viimase kümnendi keskmisega. Liigi produktiivsus on viimase 30 aasta jooksul natuke vähenenud, tõenäoliselt on seda hakanud mõjutama populatsiooni taastumine looduslikule tasemele või selle lähedale ja asustustiheduse kasvust tingitud konkurents. Uued paarid asuvad seetõttu pesitsema järjest kehvematesse kohtadesse, kus on eelduslikult madalam produktiivsus. Tõenäoliselt põhjustavad madalamat produktiivsust ka häirimine pesapaikadel, keskkonnamürgid (eelkõige plii, samuti elavhõbe) ja linnugripp.
Kaljukotkaste paar pesal
Kaljukotkas Aquila chrysaetos
Kaljukotkaste olulisemad pesitsusnäitajad jäid kõik viimaste aastate keskmiste tasemele: pesitsemisega alustas 20 paari, neist edukaid oli 13. Kui rõngastamise ajal leiti ka üks kahe pojaga pesa, siis pesapaiga hilisemal kontrollil tuvastati noorema poja hukkumine ehk 2023. aastal lennuvõimestus kokku 13 poega. Kaljukotka teadaolevate asustatud pesade koguarvu tõusis 35 pesani, kuid see ei olnud tingitud mitte uute pesade leidmisest vaid kotkad taasasustasid 4 pesapaika, mis olid 2022. või varasematel aastatel nende poolt asustamata. Üle pikkade aastate ei leitud riikliku seire ega ka üksikute sihitud pesade otsimiste raames ühtegi uute kaljukotka pesa.
Kalakotkapaar pesal
Kalakotkas Pandion haliaetus
Kalakotkastel oli 2023. aastal pesitsusedukus viimase kümne aasta keskmisest madalam – 47. Pesades oli kokku 61 pesapoega, kusjuures kolme pojaga pesakondi leiti 9. Viimase kümnendiga on kalakotka produktiivsus stabiliseerunud ja arvukuse kasv tõeäoliselt pidurdunud.
Väike-konnakotkaste paar pesal
Väike-konnakotkas Clanga pomarine
Väike-konnakotkastel võib 2023. aastat lugeda samuti keskpäraseks. Seire käigus loendati 96 pesapoega ning üle Eesti paiknevate juhuslike piiridega konnakotkaste seirealade põhjal on väike-konnakotka asustustihedus Eestis stabiilne või vaikselt kasvamas.
Viimasel kümnendil on taastunud konnakotkaste pesitsusedukuse tsüklilisus, mida seostatakse nn hiireaastatega ehk sobilike toiduobjektide arvukuse muutustega. Samas on suureks probleemiks väike- ja suur-konnakotkaste hübridiseerumine, mis on saatuslikuks saamas just globaalselt ohustatud suur-konnakotka Eesti asurkonnale.
Taaskord ei leitud ühtegi pesitsevat paari, kus mõlemad linnud oleksid suur-konnakotkad, küll tuvastati üks suur-konnakotka ja hübriidse konnakotka segapaar ning kaks paari, kus üks vanalind määrati suur- ja teine väike-konnakotkaks.
Must-toonekure paar Karula pesal
Must-toonekurg Ciconia nigra
Lisaks kotkastele jälgitakse seire raames sarnase elupaigavalikuga must-toonekurgede käekäiku. Must-toonekure sigivus oli tänavu taaskord kesine. Enamik pesa asustanud kurgi ei leidnud pesitsemiseks kaaslast, tihti asustas üksik lind ka mitut pesa. Pesitsemist alustas kokku vaid seitse paari, kellest ühel paaril nurjus pesitsemine munade faasis (kurn rüüstatud), ühel poegade faasis (pojad söödud) ja kolmandal paaril surid pojad pesas tõenäoliselt nälga.
Edukalt pesitses 2023. aastal seega vaid neli paari, kes kasvatasid üles kokku 10 poega. 2023. aasta kesised pesitsustulemused olid tõenäoliselt mõjutatud ka ilmastikust. Hilisele kevadele järgnes põud, mis kestis Eestis suure osa pesitsushooajast. Pikaajaline kuivus mõjutas veekogude veetaset ja halvendas must-toonekure niigi kasinaid toitumisvõimalusi. Must-toonekure arvukus Eestis on kriitiliselt madal, liik võib olla väljasuremisvõlas.
Kaitsekorra rikkumisi täheldati 2023. aasta seire käigus 13 pesapaigas, mida on rohkem kui viimastel aastatel keskmiselt. Liikumispiirangu rikkumisi tuvastati 8 pesapaigas, ebaseaduslik raie 4 pesapaigas ja ühes suur-konnakotka pesitsuspaigas tuvastati pesitsusaegne tee-ehitus.
Iga-aastase kotkaste ja must-toonekure seire eesmärgiks on Eestis pesitsevate kotkaste ja must-toonekure arvukuse ja selle muutuste, samuti sigimisedukuse ning peamiste ohutegurite mõju jälgimine. Lisaks pesapaikade seirele kogutakse konnakotkaste ja must-toonekure asustustiheduse ning arvukuse muutuste kohta andmeid püsiseirealadel.
Loe kotkaste ja must-toonekure seirest pikemalt: https://www.kotkas.ee/klubi/seire
