Ohakalind Carduelis carduelis
Värvikate ohakalindudest läbirändurite hulk väheneb koos külmade saabumisega, aga olulist rolli rändurite elukorralduses mängivad nii ilmad kui tuuled.
Talvituma võib ohakalinde meile jääda mõnekümne tuhande ringis, aga see oleneb juba talve karmusest.
Omavahel kenasti seltsivad ohakalinnud liiguvad toiduotsinguil ringi väikeste salkadena ja nii annab neid omavahel kenasti võrrelda.
Ohakalinnud
Värvikirevust jagub ohakalindudel mitme linnuliigi jagu.
Vanalindude sulestik paistab üsna sarnane välja. Suuruselt sarnanetakse rasvatihastele, jäädes kaalult alla paarikümne grammi jagu. Veidi suurematel isalindudel võime märgata peasulestikus veidi enam punast värvi ja tiibadel paiknevad kollased triibud paistavad natuke laiemate ning värvikamatena.
Tänavused noorlinnud tunneme salgast lihtsalt ära, sest nende sulestik paistab veel hallikaspruunina ja peenikeste triipudega, kuid tiibadel võime kollaseid sulgi juba märgata.
Seemnetoidulised linnud otsivad kõhutäit umbrohtunud maaaladelt: ohakatelt, takjatelt või siis korvõielistelt taimedelt.
