Harilik leethiir ehk leethiir Myodes glareolus
Leethiired tegutsevad usinamalt hämaruse saabudes, aga praeguse vähese silmavalguse ja halli ilmaga ka päevasel ajal.
Leethiirte kasukas on seljal punakaspruun ja kõhu poolel hallikas. Iseloomulikuks tunnuseks jäävad heledamad kõrvatagused. Kehapikkust kaheksa kuni kümme sentimeetrit, lisandub sabapikkus, umbes poole kehapikkuse jagu. Kaal oleneb muidugi loomakese vanusest, kõikudes paarikümne ja pea neljakümne grammi vahel. Esijalgadel neli, tagajalgadel viis varvast. Maapinnal liigutakse hüpeldes.
Taimtoidulistena otsitakse veel rohelisi taimeosi, kõikvõimalikke seemneid või vilju. Pähklitele ja tammetõrudele pole tänavu põhjust loota. Kohati kimbutas seente saagikust suvine põud - leethiired tarvitavad seeni toiduks. Vähesel määral otsitakse nii putukad, kui nende vastseid ja selgrootuid. Mõningal määral koguvad leethiired omale talvevarusid.
Eluspüsimiseks peavad leethiired toituma vähemalt kümme korda ööpäevas ja see toidukoguskogus moodustab 80% loomakese enda kehakaalust.
Algselt olid leethiired metsaelanikud, kuid asustavad nüüd meelsasti ka raiesmikke - igasuguse risu vahel on ju mõnus tegutseda. Üha sagedamini võime neid hamsterlasi kohata linnaparkides.
Urusüsteeme rajatakse puujuurikate vahele, ohtu trotsides liigutakse mutikäikudes, tegutsetakse sobivates prahihunnikutes, aga head ronijad kasutavad vahel isegi lindude pesakaste. Rohumaadelt me leethiiri ei leia – neid lihtsalt välditakse.
Arvatavalt ongi tegu ühe Euroopa arvukaima imetajaga, kuigi nad talvisel ajal ei paljune.
Vähesel määral peetakse leethiiri metsakahjuriteks sest toiduks kasutatakse ka noorte puude koort. Aga teada võiks, et leethiired on Eestis olulisteks puukentsefaliidi ja hantaviiruse erinevate tüvede levitajateks.
Leethiir
