Vares ehk hallvares Corvus cornix
Pigem võiks mõelda kus me hallvareseid ei kohta? Sellistena paistavad soo- ja rabalaamad, aga ka suurte metsamassiivide keskosa.
Linna- ja asulaelanikud märkavad kindlasti vareste päevategemisi. Hommikuti koguneb vareste seltsing nõupidamisele, et siirduda veidi aja pärast oma toiduotsingutele. Umbes keskpäeva paiku peetakse puhkeaega ja sel ajal jääb vareste tegutsemine harvemaks. Õhtust koondumist alustatakse paar tundi enne päikeseloojangut.
Asulates jäävad ööbimispaikadeks parkide või kalmistute suured lehtpuud ning majade katused, aga veel poole sajandi eest me sellist ilmingut linnades ei märganud. Looduslikemates oludes koondutakse pigem rohkemat varju pakkuvatele okaspuudele.
Vares kraaksub. Tartu
Niisiis on hallvaresed oluliselt urbaniseerunud ja hinnanguliselt talvitub meie asulates ja looduses umbes kolmsada tuhat hallvarest ehk talvine arvukus on suvise pesitsusajaga võrreldes vähemalt paar korda arvukam.
Kas varesed on paiga-, hulgu- või rändlinnud?
Kõige paiksemad on kokkuvõttes linnavaresed, sest nende toidulaud on kindlustatum. Mingi osa augustis iseseisvunud varesepoegadest rändas Kesk-Euroopa suunas. Oktoobris ja novembris saabus meile rändureid kuni külmade ja lumeni nii põhja kui ida suunalt, kes laialt ringi hulguvad või hoopis edasi rändasid.
Hallvaresed
Hallvarest, kui intelligentset, ainult kahevärvilist ja mitte just meloodiliselt kraaksuvat laululindu tunnevad kõik.
Nimele vastavalt on halli sulestikuga vareste selg, kõhualune ja kohevad püksid. Musta sulestiku peidus kogu pea, tiivad ja saba. Kui nokk ja jalad on samuti mustad, siis silmavärv paistab tumepruunina.
Sugupooled kannavad sarnast sulestikku ja nende pikkus jääb alla poole meetri ning kaal üle poole kilo.
Hallvareste vaatlused: LINK
