Hallpea-rähn ehk hallrähn      Picus canus

Lõuna-Eestis on viimaste päevade sajud lumikatet oluliselt vähendanud. Lõunatuuled aitavad rändlindude liikumisele kaasa – elu liigub paratamatult kevade suunas. On paras aeg lõpetada talilinnukaamera ülekanne. Täname vaatajaid!

Talilindude toidulaua eest kandis hoolt Balsnack, www.balsnack.ee

Talve lõpus, mil vintlaste kevadränne juba käimas, võib lindude toidumaja juures teiste lindude hulgas ka arvukalt siisikesi näha.

Näiteks 2017. aasta märtsis vaadeldi üle Eesti toitmiskohtade juures mitmesajast linnust koosnevaid siisikeseparvi. Sageli tegutsevad siisikesed koos sama pisikeste urvalindudega, neid kahte liiki saab kergesti eristada siisikesele omase rohekaskollase sulestiku järgi.

Siisike / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Musta-valgega viirutatud helesinise tiivanukiga pasknäär on sage lindude toidumajades pakutava rasva, seemnete ja pähklite söömas käija. Kõigesööja paskääri toiduks on marjad, seemned, puude viljad, putukad, ussid, pisinärilised ning ta rüüstab ka teiste lindude pesi.

Sügisel peidab pasknäär talvevaruks sambla alla või puude koorepragudesse suure hulga tammetõrusid ning kuigi vareslasele omaselt on pasknääri ruumimälu väga hea, jääb osa tõrudest talvel leidmata. Need tõrud hakkavad kevadel kasvama ja nii on pasknäär peamiseks tammede levitajaks.

Asulates asuvatel linnutoidumajadel on sagedaseks külaliseks ka üks maailma levinumaid linnuliike – koduvarblane; loodusmaastikus kohtab koduvarblast harva. Kui põldvarblase isas- ja emaslind on sarnase sulestikuga, siis koduvarblasel on sugupooltel lihtne vahet teha – kui koduvarblase emaslind on üleni hallikaspruun, siis isaslinnul on must manisk, hall pealagi ning silma taga lai kastanpruun vööt.

Aedades näeb musträstaid enamasti juba varahommikuti hämaras, mil nad põõsastelt ja puudelt varisenud marju ning õunu, aga ka toidumajalt maha pudenenud seemneid või rasvapallide tükikesi otsivad.

Musträsta isaslind on süsimust, vaid nokk ja silmarõngas on kollased. Noorlindude nokk muutub kollaseks alles teisel eluaastal. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Põhjamaine talv on raske katsumus mitte ainult lindudele, vaid ka imetajatele. Osa nahkhiiri lendab talvituma Euroopa soojematesse paikadesse, teised nahkhiired jäävad talveund magama kodumaale. Talveunes on ka karud, mägrad, kährikud, unilased, kasetriibikud ja siilid. Paljud neljajalgsed jäävad aga silmitsi külma ja näljaga ning ei pelga varju ja toitu otsides ka inimese ohtlikku naabrust. Väiksemad imetajad – nimelt mõned närilised – külastavad ka lindude toidumaju.

Orav / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Lindude toidumajal on koos tihastega sage külaline ka puukoristaja. Kuigi peamiseks toiduks on puukoristajal putukad ja ämblikud, keda ta aastaringselt puukoorepragudest otsib, sööb ta talvel hea meelega ka seemneid. Inimese pakutavast on puukoristaja lemmikuks just päevalilleseemned. Puukoristajal on kombeks toidutagavarasid koguda, mistõttu võib sageli näha teda toidumajalt seemneid eemale tassimas ja koorepragudesse peitmas.

Puukoristaja / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Leevikest peavad paljud vaid talikülaliseks, sest neid linde märgatakse enamasti just talvel lindude toidumajade juures. Tegelikult on leevike Eestis kuusikutes ja kuuse-segametsades aasta ringi tavaline ning üldlevinud pesitseja, kellest osa tuleb talveks hõlpsamalt kättesaadava toiduga asulatesse.

Leevikese arvukuseks hinnatakse meil 100 000-200 000 paari, kellest osa rändab talveks veidi lõunapoole Kesk-Euroopasse. Eestist rändab läbi ka arvukalt põhjapoolsematel aladel pesitsevaid leevikesi – sügisel on ränne aktiivsem septembri lõpus ja oktoobris, kevadel märtsis ja aprillis. Talvel on leevikesi Eestis hinnanguliselt 100 000–300 000 isendit.

Kaameraga toidumaja on aeg-ajalt külastanud ka hallpea-rähn (hallrähn). Kuigi hallpea-rähni peamiseks toiduks on putukad ja nende vastsed, sööb ta talvel meelsasti inimese poolt pakutavat rasva ja rasvapalle ning ka taimset toitu, näiteks marju. Suvel võivad suure osa hallpea-rähni toidust moodustada sipelgad ja nende nukud.

Ehkki lõunapoolse levilaga tamme-kirjurähni (Dendrocopos medius) pesitsemine Eestis leidis kinnitust alles 2000. aastal Räpina mõisapargis, on ta paarikümne aastaga muutunud suhteliselt tavaliseks vanade parkide ja lehtmetsade haudelinnuks. Tamme-kirjurähni arvukuseks hinnati aastatel 2008-2012 100-300 paari, kuid kuna vaatluste arv on üle kogu Mandri-Eesti järjest kasvanud, võib neid praeguseks Eestis pesitseda palju rohkem.

Tamme-kirjurähn on vanade parkide ja lehtmetsade asukas, 25.03.2005 Räpina / foto: Margus Ots