Kaljo Põllu „Kahekesi“ sarjast „Kodalased“ (1973).

Eesti Kunstimuuseum.

Kevade algusest on mulle meelde jäänud üks pilt. Peipsi äärsest kodust. Pilt sõna otseses mõttes ja pilt ka vaatenurgana. Igal hommikul, kui trepist alla tulin, et minna kohvi tegema ja õue päikest tervitama, langes mu pilk Mikule kingitud Kaljo Põllu “Kodalaste” sarja graafilisele lehele “Kahekesi”. Ma ei tea, kuidas see meie peresse oli saanud, aga ta rippus teepoolsel palkseinal üsna pimedas nurgas. Talvisel ajal ma isegi natuke kartsin sellel laudkiigel hüppavaid paksus vammuses kodalasi ja seda vasakus nurgas istuva varese pilku. See oli talvise hämaruse ja halluse ning ajaseiskumise võrdkuju mu jaoks.

Vesimutt ehk harilik vesimutt       Neomys fodiens

Vesimutt on karihiirlane, seega mitte segamini ajada vesiroti ehk mügriga. Mügride suurus ületab vesimutid umbes paar korda seega oluliselt kogukamad.

Videos tegutseval vesimutil on kehapikkust kuue sentimeetri ringis, lisandub samavõrra sabapikkust. Kaalu umbes kümmekond grammi, aga trehvad isegi poole suuremaid isendeid

Vesimutt on kaetud lühikese karvaga, mis seljal must, kõhualune valge ning on kohastunud veeeluks.

Kassikakk        Bubo bubo

Looduskalendri vaataja tunneb koheselt ära merikotkapaari pesakaamera asukoha. Talvel Kotkaklubi liikmed taastasid ja kindlustasid mullusel hooajal lagunenud pesapõhja, aga tänavu pesitsevad merikotkad oma  nn „teises pesas“ ja seega jääb tänavune merikotkakaamera ülekanne ära. Inimene ju püüab, aga loodus juhib.