Kevad on Virumaal täies hoos: tedred mängivad, konnad otsivad seltsi ja metskitsede suured karjad on lagunenud, sookurgedel esimesed munad pesas.

Aprill 2019.

On üllatav aeg. Kus silmaluugid lähevad meil lahti juba kella viie paiku, sest esimesed päikesekiired kusagil maakumeruse taga ärgitavad linnud laulma. Linnulaul on nii vali, et kostab ära ka läbi kinnise akna.

Ja kuigi ma armastan päris linnulaulu – ma kuulan, kuidas kuldnokk ja punarind oma kevadvilet ajavad ning hanede parved ja lõokesed kõrgelt kaasa hõikavad. Kuulan, kuidas linavästrik ühel hetkel lõbusalt silpsuma hakkab ja kuidas kivitäksipaar rõõmsalt sabaga kive täksides hommikut naudib. Ja vaadata, kuidas rohevint on vahtraoksale pununud paar tiiru oma pehmest pesast.

Penijõe ääres olev koprakaamerapilt pakkus meeldiva üllatuse ja kindla tõendi, et Matsalus on haruldane kassikakk endiselt olemas.

Konni oli eile õhtul nii juba tiigis, kui teed ületamas

Tallinnas, Astangule viival teel ikka seal, kus igal aastal on vastu õhtut konnad teed ületamas.

Konnad liiguvad kudeveekogude poole liikuma aprillikuu teisel poolel, tänavu kohati varem, aga kõik oleneb ilmadest: rändele aitab kaasa püsiv ööpäevaringne plusstemperatuur ning „väike vihm“.

Konnade liikumine aktiviseerub alates päikeseloojangust, kestes kahe kuni nelja tunni vältel.