Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
Pärast lumesadu
Talv on nüüd alguse saanud ja kuused paljudes kodudes juba püsti. Vanarahval oli kombeks kuusepuu tuppa tuua jõululaupäeval, nii et kes pole jõudnud veel päris kuuske endale külla kutsuda, siis võiks pühapäevase päeva perega kuusetoomisele pühendada.
Ja ei maksa end lasta eksitada juttudest, nagu oleks karjamaa servast või alusmetsast kuuse raiumine suur patutegu metsa vastu. Kindlasti ei ole. Ma loodan, et ei saabu enam kunagi aeg, kui toas peituvat jõulukuuseilu peab paksude kardinate taha varjama.
Kui mitte muu, siis kuuseokste eeterlike õlide toime, mis teie tuppa sel haigusterikkal ajal lendub, võiks argumendina panna kinni tehiskuuse jutlusetajate suu. Kallistage oma tuppa toodud kuuske kord päevas ja teil ei ole aastavahetuse ajal apteeki asja.
Kuusk on olnud läbi aegade ka oluline ravimtaim eestlaste koduses apteegis. Värskelt ilmunud raamatus “Eesti ravimtaimed” olen loetlenud vaid väikese osa kasutusviise, mida minu vanaema on kirja pannud: “Ravimina kasutati kuuse noori kasve, koort, käbisid ja vaiku. Kasvude teega raviti tiisikust ja jooksvat, õite teega kopsuhaigust ja köha. Kuusevaiguga arstiti konnasilmi, kärnu ja haavu. Kuusekooretee auru hingati kopsuhaiguste puhul. Peavalu raviti mahlale tambitud okastega, sellest valmistati kompressi.”
Ravimtaimede andmebaasis Herba on kuuse kohta teateid 75 erineva haiguse või vaevuse ravimisel.
Läbi aegade on apteekrid Ain Raali sõnul droogina kasutanud hariliku kuuse erinevaid osi ja saadusi: kasvusid, värskeid oksatippe, okkaid, eeterlikku õli, vaiku, (köha)siirupit.
Rahvameditsiinis veel ka koort, käbisid, juuri, puitu, õietolmu. Kasvusid kogutakse varakevadel, oksatippe kevadel ja suvel kuni seemnete valmimiseni lõigates need maha 10-15 cm pikkustena. Kasutatakse värskelt või kuivatatakse temperatuuril mitte üle 30-40 °C.
Kuid on üks asi, mida saab kohe praegu metsa tooma minna ja millel tundub tulevikku olema ka teadmistepõhises meditsiinis. Nimelt on soomlaste teadusuuringud tõestanud, et kuusevaigul on kindlaks tehtud tugev mikroobivastane toime. Sellest tehtud tooteid kasutatakse üha enam halvasti paranevate haavade korral.
Soomlaste uuringud näitavad, et kuusevaik ja sellest valmistatud ravivahendid toimivad lisaks mikroobidele ka seenevastaselt, eriti tõhusalt naha, karvade ja eriti küünte probleemide puhul, samuti halvasti paranevate haavade korral. Võib arvata, et kuusevaigust on apteekidesse oodata tõhusaid preparaate.
Seni aga tasub kasutada kasvõi seda 120-aastat tagasi Viljandi kandist üleskirjutatud kuusevaigust haavasalvi valmistamise viisi: “Haava puhastamise plaastert tehtakse järgmiselt: (nõret) kuusevaiku, maget võid (või ehk lambarasva) ja vaha tuleb ühepaljuselt kokku segada ja siis seda paraja tule pääl keeta, nii et ta ära jahtudes paras salvipaksune on. Mida rohkem aga haav paranema hakkab, seda rohkem tuleb vaha osa - salvi keetmise juures - rohkendada, sest vaha edendab haava kinnikasvamist. Seda plaastert tuleb nagu ikka puhta linase närtsudega haava pääle panna ja kohe jälle uus panna, kui see mädaseks on saanud. Kuid peaasi on aga see, et selleks tarvitatud vaik aga ainult nõrevaik on.”
Seega tasub minna veel peale jõulu metsa tagasi, kuusevaiku otsima. Värsket “nõret”. Ehk teie enda jõulukuuse kännust? Või on põder hammastega kuusekoort vedanud ja sellel nüüd ilus vaigurida.
Just metsast tuleb värsket kuusevaiku otsida, mitte kasutada poes müüdavat kampolit, paneb südamele ökomesinik Aili Taal, kes valmistab ühe igivana retsepti järgi kuusevaigust, vahast ja veel mõnest salapärasest komponendis kuusevaigu salvi, mida meie oma peres just raskesti paranevate haavade puhul kasutanud oleme. Taali mesilast saab seda endale ka tellida. Aga kindlasti proovige uurida välja oma pere haavasalvi retsept, neid pärandati põlvest põlve ja hoiti väga salajas.
Rakvere lähedal on kuusetõrvast 90 aastat tagasi tehtud koguni vähisalvi: „Kui oli inimesel mingisugune kasvaja kehas, keedeti kuusetõrva, vaha ja haput koort segamini ja seda pandi peale.“
Ain Raal aga kirjutab meie uues raamatus “Eesti ravimtaimed”, et tasub aga meeles pidada, et kõik kuusepreparaadid on vastunäidustatud ülitundlikkuse korral. Mitte lisada neid vanniveele suurte haavade, ägedate nakkushaiguste, südamepuudulikkuse, kõrge palaviku ja madala vererõhu korral.
Aga lõpetuseks ka üks 110 aasta tagune raviviis Avinurmast aastavahetuse järgsesse aega: “Kui pea valutas, siis seuti rätikuga otsaette kuuseoksi.”
Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi.
Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.
Teos on omamoodi jätkuks J. Tammeoru, O. Koogi ja G. Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.
