Kirjutas ja pildistas Arne Kiin
Juba mitmendat päeva laulab õuekase otsas talvike. Kuulutab muudkui: See-see-see-see tee viib Ri-i-i-ga! Ega talvike ei valeta, põllu taga jookseb tõepoolest suur maantee, mis üle Valga Riiga viib. Tea, kas lubab oma tulevase Riiga pulmareisile viia või?
Nali naljaks, aga kui järele mõtlen, siis laulvast talvikesest mul pilti ei ole. On talviseid hange peal ja suviseid haljal oksal, aga laulvast ei ole. Nüüd saaks ehk puudujäägi täita, kuid... Kask on oma viisteist meetrit kõrge, vahemaa liiga suur. Lisaks pole niisugused "alt ülespoole" pildid kuigi mõjuvad. Talvike tuleb allapoole laulma meelitada!
Interneti andmebaasist otsin lindistuse talvikese lauluga, kopeerin selle oma mp-mängija mälukaardile. Värava juurde sean kerge varjetelgi üles. Minu poolt on kõik valmis.
Esimesel päeval ei ole mul õnne. Puhub vali tuul, ajuti piserdab vihma. Niisuguse ilmaga linnud laulda ei armasta, küllap saavad aru et see kuigi kaugele ei kosta. Järgmiseks õhtuks ilm paraneb, talvike on varakult platsis. Lipsan kähku telki, sean kaamera valmis ja käivitan lindistuse. Näis, kas tuleb konkurenti kaema?
Talvike puuladvas laulab, aga laul on katkendlik ja ebalev. Läbi teleobjektiivi näen, et lind muudkui vilksab allapoole vaadata. Siis teeb ta kiireil tiivul kase ümber ringi, laskub madalamale ning istub päris lähedale kuivanud oksale. Vaatab veel siia-sinna ja lööb laulu lahti. Nüüd! Seeria, teine, kolmas. Kõik, läks jälle lendu.
Kähku vaigistan oma võltslinnu, et talvikest mitte rohkem kiusata. Kiirustan tuppa, kus saagi arvutis üle vaatan. Kokku olen saanud kuusteist kaadrit, neist kolm ebateravad, aga kahel on talvike ilusas laulupoosis. Tehtud.
Rahulolevalt panen kohvikannu tulele. Kuuma jooki nautides muhelen veel mõtte juures: saabuval suvel võiks tõepoolest Riias ära käia, polegi ammu sinna saanud.
