Mai viies nädal. Linnupett

Опубликовано Looduskalender - пн, 06/03/2019 - 11:11
Autorid

Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Изображение
valge ristik
Содержимое

Lõpuks on Eestis taas aeg, kus kõik on taandunud tavapärastele radadele. Enam ei loitsi Eesti inimesed taevast vihma, vaid pigem paluvad Taevataadilt nutu jätmist ja seda, et nende nutuhoogude vahepeal külmapoisid ei käiks juba tärganud taimede ninasid näpistamas.

Sest suuremjagu taimedest on jõudnud juba teismeliseeast kaugemale, saabumas on lastekasvatusaeg, mil esimesed viljad valmima hakkavad. Vaid kolmandik taimerahvast lustib veel tolmupilvedes ja ootusrikastes emakasirutustes.

Kas märkasite, kuidas kogu maa muutus äkki valgete udupeade ilmaks.

Kas märkasite, kuidas kogu maa muutus äkki valgete udupeade ilmaks. Need tublid, kes järgisid tänavuse looduskaitsekuu mõtet, mitte muru niita, need kiruvad nüüd salamahti end, et pikad võililleluukered murus ei kao ega kao. Aga ometi kikitavad nende luiste varte kõrval juba valge ristiku nutid, valmis pakkuma mesilastele uut ja mõnusat suutäit.

Minu aias on liivakasti ääres võilille viljanutid pea poole-meetri pikkused ja varblasepojad käivad nendega kiikumas, hops! hüpatakse võilille varrele ja sellega koos kummardutakse maani. Lisaks saab veel udusuletutiga varblasepoju võilillest ka nokatäie seemnepudi, mis selle lagevarjude all.

Aga mu aias toimus ka kurb sündmus. Saan aru, et see on elu loomulik käik, aga ikka nutan. Tulin parasjagu linnast, kui kuulsin kuldnoka pesakasti kõrvalt kohutavat, läbilõikavat kisa. Kuldnokaema oli kaitsmas oma pesakastist esimese lennu teinud pojukest. Varese eest. Kui kohale jooksin, siis oli vares muru peal hakkimas pisikest sulekera, rind juba avali, väike punane süda veel tukslemas. Vares haaras saagi ja läks. Ja ma saangi aru, et ka varesel on pesas ootamas näljased pojad.

Igatahes sättisin end ülejäänud päevaks aeda rohima ja tegelikult tuligi vares uue suutäie järele. Aga siis sai talle osaks kogu mu vandesõnade arsenal, ussisõnad ja rohimisämbri lend.

Jah, küllap kuldnokapojad tulevad kuu aja pärast mu maasikatele külla. Aga need sulekuued on mulle nii armsad.

Ühel hommikul käisin Aotähte kooli orienteerumispäevale viimas ja sattusin ohtlikult lähedale aiapoele ning see imes mind endasse. Aga kaasaostetud uutest lillsõpradest enim jäi mulle meelde aias linnulaulu mänginud kõlari kõrval istuva punase suletutiga karmiinleevikese isa rõkkav laul.

Igatahes oli ta kangem võõramaa lindude tehishäältest.

Aga linnud ei lase end ära petta vaid lindilauludest. Nädalavahetuse šamaanikoolitusel õpetasin osalejatele, kuidas kägu ära petta.

Piisas vaid paarikümnest kukkumisest kahe käo võistu hõiskamise sekka, kui mõlemad rivaalid tulid tohutu hooga lennates, kukkudes ja kurguhäälel pahandades, et kes see kolmas siin veel õiendab.

Tegelikult tasub lindudel lasta oma linnuvõistlusi segamatult pidada, kui teil just nendelt nõu ei ole vaja küsida, kuidas oma kärgperega hakkama saada.

Käo kukkumine on läbi aegade inimesele niivõrd meeldinud, aga magada hommikukäoga ei saa. Ta on nagu metsakukk – nii on vanarahvas teda ka kutsunud. Ja täiesti arusaamatu on see, miks vanarahvas endale käokellasid tahtis, see kukkus toas igal täistunnil.

Aga käokukkumist võite kuulata ja harjutada ka looduskalender.ee Linnulauluraadio kõrval. Ja kindlasti piiluge looduskalendri musta-toonekure pessa, seal on kolm imearmast valget kurepoega.

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.