Hõbehaigur       Egretta alba

Hallhaigrute kolooniate servaaladel hõbehaigrud pesitsevad meie looduses juba kümnendi jagu. Nende pesitsemine algab hallide sugulastega võrreldes veidi hiljem ja seetõttu rajatakse pesa koloonia servaaladele, aga koos on ju turvalisem. Omavahelistes suhetes saadakse sugulastega hakkama ilma erilise tülinata, hoolimata sellest, et kalastamise juures ollakse toidukonkurendid.

Hõbehaigur

Juuli teisest poolest kohtame elegantse hoiakuga linde sagedamini. Pesitsejad koolitavad veekogudel oma noorlinde ja veel mittepesitsevate lindude salgad hulguvad toiduotsingutel ringi. Päris naljaka vaatepildi jätab puudel turniv suurte, valgete lindude salk, aga seda peab nägema.

Suuruse ja lennupildi poolest sarnanevad hõbehaigrud hallide sugulastega:  valge sulestik, pikad tumedad jalad ning kollane nokk. Kehapikkus koos väljasirutatud kaelaga üle meetri, tiibade siruulatus pooleteise meeri ringis, kui vanalinnud kaaluvad üle kilo, siis noorlinnud on veel märgatavalt pisemad. Lennupildis märkame hõbehaigrute tumedaid jalgu küündimas üle sabatipu.

Esimene kindel hõbehaigrute pesitsemine registreeriti Tartumaal Tüki küla hallhaigrukoloonias 2008. aastal, kuid esimene vaatlus on registreeritud 1914. aastal augustis Saaremaa lõunaranniku läheduses, Tulpe saarel ja vaatlejaks parun Otto von Buxhoeveden. Kuuskümmend aastat hiljem 1975. aasta mais vaadeldi hõbehaigrut üle pika aja Põlvamaal Võõpsu luhal, aga ka järgnevatel aastatel oli hõbehaigrutega kohtumine ornitoloogide hulgas arvestatavaks harulduseks.

Kuid on põhjust oletada, et liik võis pesitseda Eestis ka paari sajandi eest sest oli Euroopas väga arvukas, aga sattus oma kaunite sulgede tõttu „moe ohvriks“, kui linde asuti massiliselt küttima.

Hõbehaigrud