Prügipaine

Опубликовано Looduskalender - сб, 10/17/2020 - 09:09
Autorid

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Содержимое

Millegipärast on mul juba kolmandat sügist järjest septembrikuus hästi aktiivne kirjutamisaeg. Aeg, mil unustad ära õuemineku ja loodusenautimise. Aga siis, kui peas on kõik mõtted ja ideekatked end lõplikult sasipuntrasse keeranud, istud autosse ja sõidad nii kaugele metsa kui saab, et kiiresti ei oleks võimalik tavareaalsusesse naasta. Põgened.

Põgened kaugustesse, otsima “midagi”. Midagi, mis aitaks lahendada kõik puntrasse jooksnud olukorrad. Küllap olete sel koroona-aastal tundnud sama, mis minagi. Sest inimeste jalajälgi on nüüd kogu Eesti metsaalune tihedalt täis.

Sopa allikas

Sopa allikas

Üks selline paik, kus ma oma töödele lõpetamist käin otsimas, on Norra-Oostriku allikate ala. Paik, mis võiks olla meie Allikate rahvuspark. Ja kuigi seal võib alati kohata ka teisi inimesi, on seal allikaid niipalju, et kõigile jagub oma nurgake, kus kuulata voolava vee vulinat, nautida põhjatusse kaduvad sinisust ja maapinna vetest pulbitsevust. Sel alal on meie kunagine suurima püsiva väljavooluga allikas Norra allikas ja ka praegune üks võimsamaid Oostriku allikas. On Eesti sügavaim allikas – Sopa allikas.

Võllinge allikas

Võllinge allikas

On Eesti kõige muinasjutulisem allikas koos jäälinnusinisega – Võlinge allikas ja selle ojal asuvad Vilbaste allikad, mis nimetatud mu vanaisa Gustav Vilbaste auks ja mille sinisest sügavsinisemat värvi ma Eestis ei tea. Ja Purskav allikas, mille toruotsast purskab välja Pandivere kõrgustiku salapärane maa-alune jõgi. Ja Valtri kaev, mis sümboliseerib looduse võimu inimese üle, kus inimene pidi suure veeväljavoo tõttu plaanijärgse kaevamise katkestama ja minema ringi.

Just looduse võim ja vabadus on see, mis neis paikades lummab ja ka rahustab. Öeldaksegi, et kõige võimsam tervendav vägi on vuliseval veel ja hubiseval tulel. Neid mõlemaid saab nautida sealsetel allikatel matkates, allikalt allikale käies saab matkaraja ääres teha lõkkepaikades tuld ja taastuda tänapäeva rutust ja segadusest, ümbritseva maailma kärast ja hirmudest.

Olen endas aastaid arendanud oskust märgata looduses liikuvaid linde, haruldasi taimi, mis tavalisesse kooslusesse ei mahutu – midagi, mis on tabapärasest teistsugune. Põlisrahvad nimetavad seda jahimehetundeks – parimad kütid olid need, kes märkasid looduse häiringuid, olid need siis looduse vaimolendite või inimese liikumised, miski, mis suudab luua teistsuguse pildi, kui ses paigas tavaliselt ja mille märkamiseks piisab vaid vilksatusest silmanurgas või ärevast linnuhüüatusest või teistsugusest metsamühast.

Aga viimasel käigul miski röögatas mulle Oostriku allikale jõudes näkku. Vahel on seal röökivateks asjadeks tõesti kellegi maha unustatud plastpudel, läikiv teeküünla ümbris, mis jäänud salapärasest rituaalist. Kilekott, kellegi lõunaleiva ümbert või anniks jäetud kollane spordivõistluse käepael. Nende jaoks on mul seljakoti külgmistes taskutes kaks kilekotti, millega need asjad tagasi linna prügikäitlusesse toon.

Aga seekord karjus näkku suur A1 formaadis PVC-tahvel. Suisa karjus, sest kaitseala teadetetahvlid on selle allika juures paigaldatud teisele poole teed parkimistasku kõrvale, sinna, kus nad on osa autoteest ja ei häiri allikal olemist.

Oostriku allikas

Oostriku allikas

See tahvel oli seotud nööridega vana kuuse külge allika kõrvale, selle kuuse all olen ennegi lõunaleiba söönud ja teda tänutäheks patsutanud.

Ja kuigi mu eesmärk oli minna allikale silmi pesema ja vaatama, kuidas forellipojad allikalehtris tagaajamismänge mängivad, keerasin rajalt pilgu selle plastist plakati poole. Küllap oligi selle plakati ülesriputaja mõtteis olnud šokiga inimesi õigesti käituma panna, aga miks?

Mis oli siis sellel suurel kuuse külge seotud plakatil, mis nägi tegelikult välja nagu linnalik valimisreklaam, miski, mis sellesse keskkonda ei sobi. Loodusesse.

Plakatil oli pruun pilt väljamaisest prügimaastikust, miskist, mida ka neis väljamaa paikades väga otsima peab. Teate küll, kuidas tehakse tormipilte? Ühte autole kukkunud puud pildistatakse ülevalt ja alt ja levitatakse seda kui tohutu tormi tagajärge. Isegi kui see on üksikjuhtum.

Plakat, mille kaaslasi oli topitud ka teiste Eesti kõige ilusamate allikate kallastele, oli KULKA poolt rahastatud näitus. Just näitus, ehk siis mingi liik kunsti. Ja nimeks “Prügipaine”.

Ja ma tulin allikatelt tagasi mõttega, et kas mind on valesti kasvatatud, et ma ei saa aru sellisest kunstist. Ei mõista, miks süüdistavad plakatid peab viima kõige kaugemasse metsanurka vaatamiseks inimestele, kelle enamus loodust tõesti hoiavad ja armastavad. Kas need plakatid ei peaks olema seal, kus pakendiprügi luuakse ja laiali müüakse. Linnas ostukeskustes. Ja riigikogus ning ministeeriumites, kus antakse välja seadusi, mis lubavad pakendiprügi toota?

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.