Hariliku päevakoera valmik

Harilik päevakoer       Arctia caja

Tänavuse aasta liblikaks on looduses täiesti tavaline, aga mitte arvukas. Silmatorkavalt värvikireva tiivamustriga ööliblika tiibade siruulatus võib olla kuni kuus sentimeetrit ja tiivamuster on kõigil isenditel veidi erinev.

Kuidas päevakoer on omale nime saanud?

Hariliku päevakoera silmahakkavaid suuri (pikkusega kuni kuus sentimeetrit) ja karvaseid röövikuid võisime kohata kevadel, kui nad enne nukkumist palju ringi liikusid ja sellistest röövikutest linnud hoiavad eemale ning tavaliselt põhjendatult, sest võivad olla halvamaitselised või koguni mürgised (mida nad ongi, sest karvad sisaldavad röövikul ärritavat ainet ja seega peaks ka inimene rööviku puudutamist vältima). Päevakoera röövikud olid päevase eluviisiga (sealt ka nimi) vastupidiselt ööliblika valmikutele.

Erineva värvikireva tiivamustri ja vahel koguni värvusega valmikute lennuaeg võis alata juba jaanipäeva järgselt. Valmikud ei toitu, sest nende ülesandeks on öisel ajal partneri leidmine, et päevakoerte liik kestaks.

Valmikuid võime kohata nii metsaveertes, niitudel, jõeluhtadel, vahel ka kultuurmaastikel.