Foto Julian Fahrbach, VikipeediA
Emakala
Emakala ehk kiviluts Zoarces viviparus
Vivipaarne emakala on meie vetes elutsevatest kaladest ainus elussünnitaja ja mõneti viitab sellele ka eestikeelne nimetus.
Oleme harjunud mõttega, et kalad koevad, aga emakaladel toimub sigimine üpris sarnaselt imetajatele. Isaskalad viljastasid emaskalu augustis, septembris ja detsembrikuus alustasid emaskalad sigimist ja sigimine kestis ka jaanuarikuus.
Emaskala ei ole viljakad sünnitades vaid mõnikümmend kalapoega. Vastsündinud kivilutsud on kuni nelja sentimeeri pikkused ja sarnanevad välimuselt täiskasvanud kaladele ka iseseisvat elu alustavad noorjärgud koheselt peale sündi. Kalad on aeglase kasvukiirusega: alles kümneaastaselt võib nende pikkus ületada kolmekümmet sentimeetrit ja kaal olla seejuures vaid sadaviiskümmend grammi.
Neid ahvenalisi pole eriti põhjalikult uuritud ja seega võime ainult oletada, kui vanalt emakalad suguküpseks saavad.
Kivilutsudel on suured silmad, „pruntis“ huuled ja punnis põsed. Sujuvalt lameneval kehal ulatuva selja- ja pärakuuim peaaegu sabaotsani. Välimuselt meenutatakse lutsu.
Emakala keha on soomusteta ja paksu limakihiga kaetud - seega sile. Värvuselt pruunides, kollakates toonides, aga värvus varieerub.
Emakalad liiguvad meelsasti põhjalähedustes veekihtides, seda päris suurtes sügavustes, kuigi ajuti tullakse toitu jahtima päris kaldavette.
Emakaladele peavad jahi suuremad röövkalad, merelindudest paarikümne meetri peale sukelduvad kormoranid, kaldalähedastes vetes kajakad…
Emakala on lätlaste rahvuskala ja seetõttu peab suuremate rahvapidustuste aegu mõni kivilutsust valmistatud roog kindlasti pidulaual olema. Võin kinnitada, et valge lihaga emakala maitseb hästi nii suitsutatult, kui kalasüldina.
Söömisel märkate, et kala selgroog on rohelist värvi sarnaselt tuulehaugile. Seda põhjustab vimaniit - fosforiühend, mis sisaldub kala luudes.
