Kodukakk Strix aluco
Meie tuntuim „öökull“ on muidugi kodukakk ja nõnda on lind ka omale nime saanud elutsedes inimeste kodude läheduses. Vähestel kodukakupaaridel võivad juba munad pesaõõnsuses olla ja pesitsejaid peaks meil veel olema üle tuhande paari (eelmise sajandiga võrreldes on pesitsejate arvukus langenud).
Tegu on äärmiselt pesapaigatruude kakulistega, kes ei rända talveks lõunasse. Mõnedes põlispuudega parkides või kalmistutel on kodukakud elutsenud ja pesitsenud aastakümneid. Umbes tund peale päikeseloojangut võib kuulda nende huikeid lehtpuistus.
Kakupaar ''kudrutamas'' nö „esiplaanil“ isaslind
Tüüpiline territooriumi laul
Hommiku- või õhtuhämara aegu võime loodusesse hästi sulanduvaid linde näha istumas teeäärsetel puudel või postidel. Laugjal lennul vaadatakse üle oma jahialad: metsaveered, põllulapid, heinamaad, aga samuti suvekodu- või taluõued.
Kodukaku vaatlemine ei kuulu just kergete kilda sest kakk avastab uudistaja varem, kui vastupidi. Päevad „magatakse maha“, kas elamute või hoonete pööningutel kui sinna on juurdepääs, talulähedases tihedas kuusehekis küljega vastu tüve ja ka selline korstna otsas istuva kodukaku pilt pole mingi haruldus.
Pesitsusaegseid kakupaari omavahelised jutuajamisi on keerulisem kirjeldada.
Emaslinnu kutsehäälitsus - ''kiu-vi''
Harvem esitatav territooriumi „laul“
Kodukaku silmad on tumedad ja neid ümbritsevad märgatavad sulesõõrid, nokk kahkjalt kollane. Silma hakkab linnu lühikese kaelaga suur pea, jässakas keha jätab tugeva linnu mulje, saba on lühike. Kehapikkust alla poole meetri, aga emaslind on veidi suurem ja kaalult „kopsakam“ ehk veidi üle poole kilo. Laiade tiibade siruulatus jääb meetrist väiksemaks.
Kodukakkudel esineb kahte erinevat sulestiku värvust: roostepruuni või tuhkhalli, miks see nõnda on ei tea teadlasedki veel päris täpselt.
Kodukakkude vaatlused: LINK
