Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka  inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.

Operaator-režissöör Remek Meel, produtsent Riho Västrik. © Vesilind, 2022

Remek Meel

Ürgne jõud

Üliõpilasena sattusin ulukibioloogia praktikumi ajal soomatkale. Õppejõud tahtis meid igal juhul viia soosaarele, kus elab üks vana mees, keda ta meile kindlasti näidata tahtis. Marssisime kogu kursusega taluõuele, kus toimetas palja ülakehaga musklis vanamees. Mina, sel perioodil fotograafiafanaatik, temaga ei vestelnud, vaid pildistasin järveäärsel paadilautsil pääsukesi, kes korjasid pesaehituseks muda.

Sündmus kadus ajalukku ja sellest praktikumist jäi vaid magus mälestus kevadsuvisest rabast, soosaarest ja üliõpilasmelust. Suur soo (Emajõe-Suursoo) jäi hinge. Aja jooksul tekkis aukartus.

Mõelda vaid, et tedred, kes siin kevadeti mängivad, on selles kohas sugu jätkanud kümme tuhat aastat, samuti põdrad. Koprad on neil vetel toimetanud võib-olla isegi 10 tuhat aastat.

Mööda maismaad saab soos liikuda ainult talviti, muul ajal on jalgealune „vedel“. Suvel saab liikuda paadiga, sest siin on Eesti ja kogu Euroopa mastaabis tohutu sisemaine vetevõrk. Ilmselt on mitmeid paiku soo erinevates osades, kuhu inimese jalg pole astunud aastaid kui mitte aastakümneid. Samas on soos mõned saared, kus on võimsaid ürgmetsa jäänukeid, mida mujal enam pole.

Pärast ülikooli pühendasin palju aega märgalade uurimisele. Kandsin endaga mälestust vanast mehest suures soos, keda meie õpetaja tutvustas omapärase teadmamehena. Sain aru, kui mõtlematu oli tol korral valida kaldapääsukesed, selle asemel, et kuulata, mida on öelda mehel, kes elab üksi soosaarel, nö viimase mehena, enne suurt vett. Olen jõudnud keskikka, jõudnud mõelda looduse toimimise üle, teinud filmirännaku Emajõe veemaailmas ja nüüd tekkis soov teha filmi kõige puutumatumast, mis meil on – Emajõe-Suursoost. Seda rännakut tahtsin ette võtta koos teadmamehega.

Võtsin oma vana õppejõuga ühendust, et ta küsiks Vello käest, kas ta nõustuks mind ära kuulama. Nõusoleku sain, aga pidin ennast vähehaaval tõestama hakkama. Usalduse võitmisele kulus aasta.

Mind lummas vana ja tark jahimees, kes on suutnud kõrge eani säilitada tugeva füüsise ja terve mõistuse ning teatava moraali, mida tänapäeval eriti enam ei kohta. Ja muidugi see ürgsus, mida selline suur märgala endas kätkeb.

Tänaseks olen 20 aasta ringis seda ala tundma ja tunnetama õppinud ja teinud kolm filmi. Alam-Pedja oli mu tudengiaja kiindumus, kus sain sõbraks Lõuna-Eesti looduse ja Emajõe veemaailmaga jõe keskosas. Suursoo on selle veesüsteemi osa ja punkt minu loole.

Võib öelda, et soo on minu isikliku ajatelje küpsusstaadium ja kas siit edasi tuleb veel filme seda ma ei tea. Aga Suurde Sohu käima jään elu lõpuni.

„Suur soo“ režissöör Remek Meel

Remek Meel on õppinud loodusvarade kasutamist ja kaitset. Ta on aastaid töötanud looduskaitses. Koolist alanud huvi loodusfotograafia vastu arenes edasi filmitegemiseks. 20 aasta eest hakkas Remek tegema lugusid ETV saatele Osoon, samuti õppefilme loodusest. Kümne aasta eest alanud koostöös produtsent Riho Västrikuga on valminud kolm dokumentaalfilmi: „Eesti loodus: Alam-Pedja“ (2013), „Emajõe veemaailm“ (2015) ja „Suur soo“ (2022).