Hallpea-rähn

Hallpea-rähn ehk hallrähn         Picus canus

Hallpea-rähne teame meil toimetamas läbi aasta, seda tõenäolisemalt hõredamates looduslikes leht- või segametsades, aga samuti vaiksemaid linnaparke, puisniite ja sanglepalodusid. Ei kohta me rahvakeeli meltsaseid ka suuremates kuusikutes, aga seevastu jõgede kaldaalad neile meeldivad nii talvisel kui suvisel ajal pesitsemiseks. Talvisel toidunapil ajal külastatakse inimeste koduaedu, kus linde toidetakse.

Talvisel ajal võib nende arvukus jääda alla kümne tuhande isendi. Sagedasem Kesk- ja Lõuna-Eestis ning Saaremaal ning pesitsusvälisel ajal hulgutakse laialt ringi.

Meltsaste seljasulestik värvus samblaroheline, aga kergelt kollakat tooni. Linnu pea, kael ja rinnasulestik vesihallid.

Must silmamask, milles punased silmaiirised, ja samuti must ning kitsas põskhabemetriip. Lindude nokk tumehall ja ainult isalinnu laubal märkame punast laiku.

Talvisel linnuvaiksel aja kuuldub hästi metsast hallpea toksimist. Pane tähele, et kirjurähnide käbiseemnetest meltsased ei hooli.

Hallpea-rähnid paistavad silma tähelepanelikkusega, on ettevaatlikud aga siiski uudishimulikud linnud. Küllalt sageli mängitakse vaatlejaga peitust: kui meltsas on vaatlejat läheduses märganud ja tavaliselt märkab tema inimest esimesena, siirdub lind vaikselt puutüve taha peitu, et seal edasi toimetada. Vaatleja püüab siis vaikselt liikuda paremasse vaatluspaika, aga eelkirjeldatu kordub…

Meie tuntumatest ja arvukamatest suur-kirjurähnidest on hallpead just pea jagu suuremad ehk umbes veerand meetrise kehapikkuse juures tuleb kaalu sada viiskümmend grammi.

Hallpea-rähnidide vaatlused: LINK