Põdrakärbes Lipoptena cervi
Tänavu algas põdrakärbeste kergem nuhtlus paari nädala eest, aga nii loomade kui inimeste kiusajate hulk meie metsades kasvab.
Kui põdrakärbes nukust välja ronib, kasutab valmik koheselt oma tiibu, et lennata mõnele lähimale taimele või madalamale põõsale, aga tegu on kehvade lendajatega.
Varitsuskohal jääb põdrakärbes oma peremeeslooma ootama, et sealt ohvrile lennata ja tema kasukasse peitu pugeda. Seejärel vabaneb põdrakärbes tiibadest (murrab need vastu looma karvkatet), sest eeldab, et tema tiibu enam ei vaja ja ilma on hoopis mugavam tihedas kasukas tegutseda.
Põdrakärbes
Põdrad ja teised imetajad püüavad vereimejatest muidugi vabaned, aga põdrakärbsed kannatavad looma kasukasse peitunult ära nii puude vastu nühkimise, poris püherdamise ja muud loomade nipid. Karvkattes püsimisele aitavad kärbseid nende pikad ja hambuliste küünistega varustatud jalad ning muidu siledat kitiinkesta katvad karvad. Arne fotodel on loetletu kenasti näha ja metsas saate juba ise uurida.
Põdrakärbsed hammustavad aga tiibadeta kärbse peremeeslooma verd vajab kärbes soo jätkamiseks. Hammustuse koht läheb kupla ja kiheleb ebamugavalt mitu päeva. Viimastel aastatel täheldatakse, et tundlikele inimestele võivad hammustused tekitada isegi allergilisi nähtusi.
Metsast väljudes on abiks tihedate piidega kamm ja hoolikas riietelt ära noppimine. Kui põdrakärbeste nuhtlus kusagil väga hulluks tikub minema, laseme metsast jalga.
Kasukaga metsaelanik praegu küll olla ei tahaks…
