looduskalender.ee

 

11. detsember
Aasta hakkab vägisi lõppema ja tundub – ah, mis tundub, on teada –, et õuele on see ammuilma selge. Ta on otsustanud mitte mingeid muutusi ette võtta ja vaadata, mis saab, kui uue aasta esimese kuu taevas laotab end üle õue, olles nii nagu tavaliselt nõnda puhassinine, kui ei eales muul ajal.
On paras aeg minna õuest välja, laiendada õue piire. Aga mitte ka liiga laiaks, nõnda et ei jaksaks tagasi tulla. Saab siis mindud, ja seda on kõige parem teha kahekesi. Õues võib askeldada üksi, siin on turvaline – ehkki ei tea ju kunagi, ega kahesaja-aastase männi oks just sel hetkel ära ei väsi ja maa poole tuge otsima ei tõtta, kui Õueonu parasjagu tema krokodillikoorelise tüve vastas oma selga puhkab –, kuid õuest väljas, siis on vahvam liikuda kahekesi.
Juhtub näiteks, et päike suunab oma valguse läbi hõreda männisalu tüvestiku vahelise õhu, mis imelisel kombel on samal ajal täitunud õhkõrna veepiisastiku ruumilise pitsiga. Ja siis kaotab õhk äkitselt oma muidu ju enesestmõistetava läbipaistvuse ja avaldab saladuse, mida enamjaolt eelistab hoida enese teada – ilmutab nähtavaks päikese kiired ja neist moodustuvad vihud. Ja kui oled üksi, siis ehk juhtud vaatama hoopis vastassuunas, sinna, kus pärlilised veepisarad on kaunistanud tavalise ja muidu silmapaistmatu põõsakökatsi ja muutnud selle idamaiseks pärlilossiks – ja ei näegi, kuidas päike oma valguse leviku seadusi ilmsiks teeb.

Neil juhtudel on hädavajalik teinegi silmapaar, ja täna ongi Õueonul vedanud. Nõnda vedanud, et ei tea, kas sukelduda sellese silmapaarikesse või vaadata sinnapoole, mida see silmapaarike näeb ja püüda tabada valguse olemust, nii nagu see kirjeldub männituka vahel, mis tavapäevadel pole isegi männituka nime pälvinud.
Päikese kiired joonistuvad välja vihkudeks, mis tundub et kannaks Õueonu ja tema kallimat, kui nad vaid võtaks ette matka ning hakkaks mööda seda päikese kaldrada ronima meile tuntud maailma tundmatusse tippu.
Justkui sellest optikaseaduste kehastumisest oleks veel vähe, täitub õhk sadakond meetrit eespool ülalt otse alla valguvate lumivalgete täpikeste kaootilise, ent korrapäraselt maale suunatud vooga. See on rahe, mis otse Õueonu ja tema kallima ees kindalt piiritletud pinnal demonstreerib haavelmüra juhuslikku, ent ometi sihipärast kulgu. Rahepilvel on terav serv, ja see läheneb neile hääletult ja kindlalt nagu läheneb päikeseketas jändriku männi võrale, et siis selle taha kaduda ja teiselt poolt jälle välja ilmuda.
Ja siis ongi see kohal, rahe langeb neile pähe üsna vältimatul, ent omal moel ükskõiksel kombel, ja jätab nad kohe varsti maha, et siirduda edasi sinna, kus selja taga on näha igihalja nõmme kergelt lumine kasukas.
Kas tuleb veel lisada, et kui nad jõuavad mere äärde, luidetele, siis hüppavad päikese üha laiemaks venivad vihud hüvakätt lahte piirava poolsaare rohelisele männiviirule, mida katkestavad üksikud hallkollased kasesalukesed, ja värvib selle, ise järjekindlalt liikudes vasakult paremale – hääletult, olgu siinkohal tarbetult lisatud – selliseks ootamatuid värvitoone sisaldavaks paletiks, mida võiks ehk oodata mõne alatoitleva, noorusest välja kasvanud kunstniku köögipõrandalt, ent mitte eales kodumaa merelahe muidu ju üsna rangelt ja end piires hoidvalt rannikult.
Jõulukingitus on käes, on aeg suunduda õuele. Too juba ootabki, kuusel tihased kui ehtepallid ja männitüvel puukoristaja kui päevane päkapikk.

13. detsember
Õueonu läheb rõdule ja viskab mandariinikoore alla õuele. Mandariin sümboliseerib Õueonule lähenevaid jõuluid. Isegi siis, kui mandariine ei olnud saada mujalt kui pildiraamatust, seostus see vili ikka jõuludega.
Mandariinikoor lendleb alla ja paistab silma. Paistab valusalt, paistab enamgi veel, kui paistis punase valgete täppidega linaga kaetud ümmargusel lauakeselt.
Õueonu näeb sellest, et ilmaolud on sel aastal erakordsed. Kui õue kataks lumi, nii nagu on olnud eelmistel aastatel, siis ei paneks mandariinikoort tähelegi. Nüüd aga lund ei ole, on vaid rohi, hein, mille roheline värv meenutaks pigem varasügist kui noort algavat talve, kui kõik tavapärane oleks. Mandariinikoor rohelisel varatalvisel rohul – kas pole see üleilmse kliimasoojenemise apoteoos, mõtleb Õueonu ja läheb paneb saunaahju tule alla.

24. detsember
Saabub detsembrikuumus. Kuulutatakse välja jõulurahu. Kuninganna Kristiina sõnadega – sellesama Rootsi Kristiina, kes laskis valitseda Axel Oxenstiernal, ise aga kutsus Prantsusmaalt end lõbustama Descartes’i ja teisi oma arust õpetatud mehi. Descartes oli küll just valmis saanud Cartesiuse koordinaatsüsteemi, kuid ise end Rootsis paika panna ei osanud, külmetas ja suri sootumaks ära. Õueonu väljub oma õuelt ja läheb vaatab, kui rahulik on siis Tallinnas Raekoja platsil jõulurahu ajal. Pole siin rahu ega miskit. Lapsed tunglevad järjekorras Jõuluvana hüti taga nagu nende vanaisad kunagi post-Stalini aja suhkrusabades, putkades müüakse säherdusi asju, mida mitte kellelegi vaja ei lähe, mistõttu kõik kannatamatult neid samu asju osta tahavad ja siia-sinna ringi saalivad.

Kuuse seest aga kostab äkki varblaste säutsumist. Õueonu ei usu oma kõrvu, ja varsti tuleb tal mitte uskuda ka oma silmi, sest tahad või ei taha, üks paras varblaste parv on end jõulukuuse sisse ära mahutanud. Sellesama kuuse sisse, kes on kord püsti, kord pikali. Hetkel parasjagu püsti. Huvitav, mõtleb Õueonu, linnas poel varblasi ammu enam näha olnud, nüüd aga terve kuusk täis. Vaja minna vaatama, ega nad ometi minu õuele kuuse sisse kah tulnud pole. Ja lähebki. Nii kui selja pöörab, nii tõuseb varblaste pilv lendu ja kaob tinatuhkjasse taevasse.
Õuel on kõik paigas ja pole siin mingeid varblasi kuuse sees, vaid mõni tihaseehe selle küljes.

27. detsember
Tuul tahab Õueonu õuelt lahti rebida, kuid seda veel ei suuda. Kusagilt kandub tuulega õuele puulehti, küllap Lätist. Miks just Lätist, ei oska Õueonu öelda, on lihtsalt selline tunne. On soe nagu kehva suve aegu, aga suvetunnet ei ole. Sest tegelikult on ju talv. Tõtt öeldes pole ka talvetunnet. Õuele on saabunud mingisugune aastaaeg, millel ei ole isegi mitte nime. Mõnel pool austatakse nimetut sõdurit. Eks austagem siis meie nimetut aastaaega.
Hakkab sadama midagi, mida ei saa nimetada ei vihmaks, ei lumeks, ei lörtsiks, ei raheks. Jälle üks asi, millel pole nime. Nimetul aastaajal sajab õuele nimetut asja. Nimi on läinud kaduma.