looduskalender.ee

 

Võsa-ritsiklind

 

Õielumi on nüüd enamasti maha sadanud. Viimaseid valgeid õieebemeid heidavad toomingad ja ka kastan hakkab tasapisi pudisema. Sirelilõhna on ööd täis ja sireli tagant võsast kostab peaaegu loojumatu päikese kumas ritsiklinnu sirin.

 

Sirel

 

Linnurahva varatulijate pesaelu aegki hakkab läbi saama. Veel saabub iga minuti järel putukaports kuldnoka pesakasti, aga juba kostab kuldnokaema pahast põristamist poegadele, et ma enam ei jõua, katsuge oma tiivad ometi alla ajada. Aga hallrästa juntsud on juba pesast väljas ja katsuvad, uhke udusuletutt lustakalt peas lehvimas, suures ja kõrges rohus hakkama saada.

 

Ja just rohi on juba inimeselegi põlvepikkune, kõrtelgi on juba pea otsas. Iga selline kõrs on parasjagu tiibu puhkavaid sääski täis ja tegelikult ongi paras sääsepõrgu lahti. Suvi ei halasta sel aastal suvitajatele, möödunud aasta lumisele suvehakule ja sääsevabadusele on järgnemas sooja ja vesise kevade massiline sääseaasta. Jaanipäevani. Siis saame taas hinge tõmmata.

 

Ja kuigi inimestel tundub praegu olevat jaksu vaid muruniitmiseks, on valvel ka saemehed. Mulle ei mahu pähe, kuhu on kadunud metsameeste püha tõotus lindude pesitsemise ajal raierahu pidada – värskeid raielanke külili puudega on näha suisa suurte magistraalide ja inimasulate lähedal, näiteks Maaritsas. Kas te ei pidanud kevadeti mitte metsa istutama ja kultuure hooldama? Või on meil mingid uued põhimõtted kehtimas?

 

Aga sel nädalal tegi mind murelikuks ka mu sünnilinnast Kilingi - Nõmmest tulnud teade, et punase verevärviga on märgitud peatänava äärsed 38 suurt ja vana pärna ja vahert.

 

Tean, et nõmmekad on aastaid oodanud uut veevärki ja inimesed nurisevad igasügisese lehtedekoristamise pärast. Ja eks pime on ka majades.

 

Mõtlesin, et see teema mind sugugi ei puuduta. Käin ju kodus siiski suhteliselt harva, korra paari kuu tagant. Et mis silmist see südamest.

 

Aga mul on kombeks koju minnes või Pärnusse sõites ikka linnast läbi sõita, ikka sedasama Pärnu maanteed pidi. Ja need puud otsekui lehvitavad mulle mu lapsepõlvest. Ma ise ei ole ammugi enam selline pidevalt katkiste põlvede ja jooksusammuga plikatirts, aga need puud on ikka samasugused. Suured ja täis rahu.

 

Nad on ja jäävad mu südamesse. Küllap hakkan ma edaspidi sõitma koju vaid ümber linna kulgevat ringteed pidi, ilmselt ei suuda ma seda lagedust omaks võtta.

 

Aga õige ta on, inimesed peavad ka elada saama, kuid kas poleks olnud võimalik kompromiss – tänapäeval aetakse torusidki teede alt ja kas inimesed peale puudelangetamist ei ärka ning neid taga nutma ei hakka? Ja kas ei hakka Liivi lahe edelatormid piki seda tuulekoridori jooksma ja majade katuseid kangutama? Siis on aga hilja.

 

Uurisin emalt veidi ka nende puude päritolu. Ma ise mäletan neid alati olemas olnud. Minu jaoks olid nad peitusemängu puudeks, sügiseti meeldis mulle üle kõige koolist tulles paksus lehevaibas jalgu sahistada ja seda värviküllust nautida. Loodusõpetuse tunniks sai sealt ikka kõige kirevamad lehed toodud. Tõsi, ühel korral püüti ka nõukogude ajal üht vana tamme maha saagida. Saemehedki olid juba kohal, aga ikka keegi helistas ja kutsus mu isa kohale, kes saetööd seisma pani. Ja pean ütlema, et taasiseseisvumise järel valis kohalik rahvas ta maavolikogusse just nendesamade puudekaitsmiste pärast.

 

Ah jaa, ajaloost – ema jutu järgi olid need puud vanasti sealsete majaomanike eesaedade puud, aiad ulatusid kaherealise teeni. Keskel läks munakividest maantee ja ääres oli rada jalameeste ning jalgratturite jaoks. Tõenäoliselt olid need puud nimelised, on ju meie rahval kombeks istutada puid oma laste ja lähedaste hüvanguks. Aga kes seda vana asja enam ikka mäletab.

 

Miks ma selle teema üles võtsin? Ikka selleks, et panna teid mõtlema, kas meil on õige saata Euroopasse kuvand, nagu me oleks metsarahvas. Nii puudeusku, et jätame isegi keset jalgpallistaadionit kasvava tamme kasvama. Kas me oleme ikka nii õilsad ja kompromissetegevad?

 

Kindlasti tõstatub see teema nüüd, kui hakatakse riigi miljonite eest vabariigi sajandaks aastapäevaks korda tegema linnasüdameid.

 

Kas need saavad olema puudega või puudeta?