looduskalender.ee

 

Seenlill

 

 

Seenlilled on rohttaimed, kuid neil puudub klorofüll – seetõttu ka roheline värv.

 

Selliseid tegelasi võime märgata nii kuivades kuusikutes, kui männikute ning liivamaadel, kus puid ei kasvagi. Esimesi seenlilli sai tänavu nähtud paari nädala eest ja ei kao nad kusagile ka hilissügisel. Paiguti võime leida tänavusi taimi koos möödunud aastal „mumifitseerunud“ seenlillede seemnekupardega varsi.

 

Nii taime vars, mis võib kasvada kuni veerand meetri kõrguseks (tavaliselt jääb madalamaks), kui soomusjad lehed on pehmed ning meenutavad küll rohkem „seeneliha“, aga seentega ongi seenlille elu seotud. Harjumusliku rohelise värvi puudumine taimel viitab, et seenlill pole ise võimeline suhkruid tootma olles sunnitud teiste taimede poolt „valmistatud toitu“ hankima.

 

Siin ilmnebki seeneniidistiku abi - seenlillel on risoom, mis pinnases seeneniidistikuga läbi põimunud. Nõnda hangivadki  seened seenlillele vajalikke toitaineid. Aga ka seened ei ole ise võimelised suhkruid tootma ning nemad parasiteerivad taimedel ja seenlill omakorda toitub seente vahendusel.

 

Kellelt siis toitained „näpatakse“? Eks ikka suuremate puude juurtest: neilt seenniidistiku ja seenlillede toitmine „tükki küljest ei võta“. Pigem on seeneniidistik kasulik puudele, hõlbustades nende juurtel pinnasest vee ja selles lahustunud mineraalainete kättesaadavust. Kooslus on alati sobiv, kui sellest „võidavad“ kõik osapooled.

 

Õitsemise ajal on seenlille õisik longus (vaata Arne esimest pilti).

 

Seenlille viljade valmimisel ajab kobar „kaela“ sirgu ning selliseid võib märgata juba augusti esimesest dekaadist alates.

 

Seenlill