Fotod Arne Ader
Tara-seatapp
Silma hakkavad suurte, heledate ning lehterjate õitega õitsemisega alustanud seatapud ja kassitapud.
Ei tapa need taimed ei sigu ei kasse – tappudeks nimetatakse eesti keeli vääntaimi ja tapuaed ongi taimede tarbeks püstitatud, nõndamoodi kasvatatakse ka humalaid.
Mõlemad nimetatud on kas lamavate või väänduvate, peenikeste varte ning lopsakate lehtedega rohttaimed. Tugede najal äärmiselt head ronijad, väändutakse vastupäeva (vaata Arne pildilt). Kui kusagile toetuda pole, saadakse maapinnal ka roomates hakkama.
Ronitaimedel on „abivahenditeks“, kas köitraod või lisajuured. Kassi– ja seatapul, aga eelnimetatud puuduvad sest on sedavõrra head väändujad, põimides taimevart ümber tapuaia roika, mõne kõrvalkasvava taime, kuid eriliselt hästi sobib neile võrkaed, mille taimed võivad katta paksu lehe- ning õievaibaga.
Juba kasvavatest tappudest vabanemine võib osutuda keerukaks: maa-aluse juurestiku tiheduse, sügavuse ning ulatuslikkuse tõttu.
Kirjeldatud tappude välimik paistab suhteliselt sarnane, kuid omavad siiski mitmeid erinevust: kassitapp on seatapust väiksem ja pisemate õitega, need paiknevad varrel, sagedamini kahe-kolme kaupa.
Suured ning lopsakad seatapu õied leiame üksikult, aga lehtede kaenlast.
Õiteilu jagub tappudel pikalt, septembrisse välja.
Kassitapp