looduskalender.ee

 

Käblik laulab

 

Sooline võrdõigusetus on vohamas ka soos. Rinnuni kuluheinas üritab emane kärnkonn end tiigi poole rammida – neli isast kärnkonna seljas.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Mu sammukrõbin jõuab konnakuhjani. Pealmine isaste konnapaar kukutab end kuhja otsast, üks teisel kõri kinnisoonivalt koibadega kaela ümbert kinni ja hakkab minu poole nihkuma. Emane kärnkonn saab teha paar kergemat tõmmet tiigi poole, minagi annan jalgadele valu. Tiigiümbrus otsekui kihab kärnkonnadest, esimesed rõõmsad on jõudnud tiigivette ja krooksuvad heleda häälega. Just kärnkonnade hääl meenutab mulle kõige enam sõna „krooks“. Üleval mäe tiigis on sinise küljega rabakonnad oma kolmnurksed pead tiigiveest välja ajanud ja räägivad midagi sügavalt kurgupõhjast: „Kroomulks - kroomulks“. Aga kärnkonnapaari tagant jääb tiigivette juba pikk kudupärlikee. Rabakonna rusikasuurusi kudupalle, sada lapseloote silma peas, pole veel näha. Aga ülemisel tiigil on keskel paras jääkamakas, hundinuia vill sellel pole veel tiigipõhja vajunud. Hetk vaikust ja välgunoolena tulevad otse mu poole üks rohelise peaga hallikas ja pruun sinikaelpart. Meeletu pidurdus tiigiveel, pritsmeid pilduv veejuga pardirindade kõrval... ja siis ehmatus, lõpuks märkasid tiigiveerel konutavat inimest, jooks vee peal ja pahane prääksumine lennus.

 

Laululindudel käib usin pesaehitus ja varasemad pesitsejad juba hauduvad. Kuldnoka pesa

 

Pesad igal pool

Aga näen, kuidas puukuuri juures jookseb Aotäht musträsta kannul, tütreke tuleb minu juurde ja teatab tähtsalt: „Peaaegu oleksin ta kätte saanud!“ Üritan siis selgitada, et ei oleks, et lind püüdis teda lihtsalt pesa juurest eemale meelitada. Nädal pole me siin Kütiorus käinud ja juba oleme kui võõrkehad, iga põõsa all või loigus on kellegi pesa. Püüame tasakesi tutvust sobitada linavästrikuga, kes on oma pesa asunud ehitama räästa alla. Selgitan talle, et meie oleme tema ainuke kaitse nugise eest, kes me mesilased nahka pani ja sahvris kõik purgid põrandale kildudeks lükkas. Must-kärbsenäpp teeb õues pesakasti juures esimese laulu, kuldnokad aga ei taha vist ilma püsiva inimese juuresolekuta pesakastidesse kolida. Lükkan ukse kohalt maha vana söödikuid täis rästapesa, et uue jaoks ruumi teha. Metsvindi laulu on siin vähe, aga pole ka männimetsa.

 

Õisi on siniseid, kollaseid, valgeid

Kopsurohud on metsa all lahti läinud, juba on mõlemaid, nii punaseid kui helelillasid õisi. Aotäht tuleb suure peotäie sinililledega, õisi on nii valgeid, punaseid kui siniseid. Tiigiservas humala all on lahti esimesed võsaülased, teeäär ja kruusahunnik kollendab paiselehtedest. Paju on täis imearmsaid kollaseid pajutibusid, rõõmsad kimalased ümberringi sumisemas. Kaja Kübar, kes Pärnumaal parasjagu munapühaks lastele rõõmsamaid munavärve tooma sõidab, helistab ja ütleb, et tee ääres on lahti ka kollased ülased. Ja, et tal on peenras lahti ka üks punane pisike võõramaine tulp. Samas rõõmustame koos, et sel aastal on munadevärvimiseks võtta ka nii palju taimset materjali – lilleõied, rohukõrred, samblatutid, värvilised kooreribad...

 

Suurvesi kestab. Emajõe lamm Jõesuus

 

Särjepüüdjad reas

Peipsi ääres nii soe enam ei ole, kuigi Tartuga on sel aastal soojakraadides vahet vaid viis kraadi. Jää on laupäeval veel Eesti rannas, sajad kalamehed seisavad jõesuudmes ja vehivad õngedega, ämbris on igalühel siputamas umbes poolteist kilo särge. Rannarahvas käib ka haugi ja latikat piidlemas. Vesi ise on sel aastal rannas tubli pool meetrit madalam ja rannaniidul õitsevad ka paiselehed, eelmisel aastal nende ninad üle vee ei ulatunud. Kimalased teevad meie kodu ümber rõõmsalt tiire, enam pole neid ahistavaid aknaid, mille taha lõksu jääda. Naabri Vilma rõõmustab, et metskitsed pole sel aastal taimedele liiga teinud – mis tähendab aga ka seda, et kitsed on Ida -Virus paksu lumega hukka saanud. Võru lähedal aga näksib ühel orasepõllul pidevalt üks 10 -pealine kari.

 

Lumi ja jää on olnud sel kevadel visad sulama. Rohukonnad alustasid mõnel pool pulmadega otse jääl

 

Taimejutt: Maajalg aitab

Muru sees läheb ühe esimese kevadise õiena alati hambavalu hooajal õitsema pisikeste lillade õitega maajalg ehk kassiratas. Peetrusel olnud kunagi suur hambavalu. Siis ütelnud Issand Jeesus: „Võta maajalga ja pea teda suus, nii et ta igale poole puutub!“ Peetrus tegi Issanda sõnade järele ja kohe jäi valu üle. Harilikult võetakse hammaste ravimiseks kolm taime, hõõrutakse sellega valutavat kohta ja riputatakse siis taimed korstnasse üles.

 

Tsitaat:

Volbriööl korjatud maajalgadest pärjaga päeval ringi käies tunneb kandja ära nõiad, neil on peas justkui mõni puunõu.