looduskalender.ee

 

Õunapuudelt pudiseb õrnroosasid õielehti, sireli ladvalilla tõmbub tasapisi pruunikaks – tuhanded avastamata õnneõied kaovad jälle aastaks olematusse. Aga ta tuleb taas, see kaunis kevad.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kõik ei ole siiski veel läbi, varasuve jalgade vahelt vupsab välja ööbik ja alustab oodi kevadele – selles on puhkenud pääsusilmade purpurlillat, kullerkupu kullapäid, maikellukese valgete tilinate helgust ja kannikeste sinisilmset kaunidust. Kõike seda, mida järgmise nädala lõpus toovad väikesed käed tänutäheks oma õpetajale... Jälle on jooksuaeg käes, jooksu pääsevad klassipinkide vahele pistetud jooksujalad, vette sulistama, maasikaid sööma, matkaradu tallama ja telki magama – suvevaheaeg! Põdranoorukeil nii lihtsalt ei lähe, õppetöös nad enamasti nii tublid pole olnud ja aastaläbi ema kannul läbijoostud vahemaad pole andnud taipamisi paljude asjade kohta – eelkõige selle kohta, kust algab inimeste maa. Nii satuvadki eelmise suve põdrikud linna ja autoteele, igaühel armas ja õnnetu põdranägu peas. Aga eks elu õpetab. Nõndasamuti kui neid pisikesi punasagriskarvaseid, kes muretult ema järel tudisevad ja piiksudes piima nõuavad.

 

Mullusuvistel põdramullikatel tuleb nüüd tegutseda omapäi. Põdralehmadel on sündinud vasikad

 

Karv saab aetud

Metsas toimub karvakandjate seas ilmselt juba ühtteist. Vend Enn Vilbaste ütleb, et lambakarja enam elektrikarjuses hoitud ei saa, igal hommikul on nad jooksus. Tema ja naabrid arvavad, et põhjuseks on see, et hundivanemad himustavad oma pojukestele juba suuremat saaki. Ka rebased luusivad majade läheduses, üks kappas Kütiorus üle me kaerapõllu, ilus, suur ja punane. Võibolla otsis ta vaktsiinipakikesi, aga kusagil läheduses on ka ta urg. Metskitsed on karvavahetust lõpetamas, paljud neist juba ilusa ruuge kasukaga. Tõenäoliselt võivad heinas olla ka esimesed talled. Hirveisand ajab aga veel vahvalt karvu. Jänest enam heinas ei näe.

Rohi rinnuni

Rohi on heinamaal nii kõrge, et isegi koovitaja ei paista enam välja. Aga selles kõrges rohus vudivad juba kiivitajapojad, need armsad beeži - pruuni täpilised sulekerad. Aia naadilopsakuses on liikumas hallrästa pojad. Nõmmel sai koer kätte lennuvõimestunud varesepoja ja sellest saadik oli ta õueelu põrgu, kogu vareste suguselts valas ta peale oma viha välja. Siit ka soovitus, ei maksa kevadisel ajal otsekui üksijäetud varesepoegi puutuda, nende vanemad võivad üsna agressiivselt käituda. Parem karta kui kahetseda! Aga ööbikule pakub õhtu eel konkurentsi ööbikuköster – käosulane. Ritsiklinnu sirin on kohati kõvem kui räägu rääk. Peoleo kipub praegu rohkem valjult vilistama kui vihma kräunuma, ehkki selleks ju põhjust oleks.

 

Esimesed linnupojad on saanud tuule tiibadesse. Pisike rohevint

 

Pesa pesa otsa

Suur üllatus tabas mind aga, kui läksin talimooni peenart rohima. Moonide vahel, mis sel nädalal peaksid hakkama punaselt õitsema, oli suur kulupall. Kui käe rämpsu peenrast eemaldamiseks välja sirutasin, vupsas sellest välja väike - lehelind. Ja nüüd katsetame, iga kord kui aknaalusest peenrast möödun, üksteise taluvusläve – kui pooleteise meetri kauguselt lähen, jälgib mind valvas silm, kui unustan ja lärmi teen, siis vupsab roheline linnuke lendu. Aga selles „mahajäetud munadega“ pesas, mis oli otse lendu läinud musträstaste puukuuripesast teiselpool kuuriseina, on nüüd koorunud vainurästa pojad. Veel veidi ja saamegi kuuri koristama hakata! Linavästrik kannab aga usinalt nokatäisi majakatuse alla. Kuldnoka pojad passivad lennuaval, aga tuult veel tiibadesse saanud pole.

 

Maasikavalgus

Metsaalused on täis tuhandeid õisi. Eriti kaunid on kuutõverohu kõrged karikateread, lõosilmade pisikesi siniseid silmi on aga tuhandeid. Metsa all õitseb mustikas, aias naat. Kirsid on ära õitsenud, õunapuu lõpetab. Muru kasvab viis sentimeetrit paari päevaga. Maasikad õitsevad nii metsa all kui peenral, hoiame pöialt, et öökülma ei tule! Oad ja herned on sel aastal mõnusad ja tugevad, porgand tuleb tasapisi, aga näib, et soojust ja niiskust on parasjagu. Niiskus on „kontimööda“ ka sääskedele, neid on nädalaga siginenud nii palju, et ajavad inimesed tubadesse. Hm, ja tõesti täiesti olemas on juba ka kihulased ja parmud. Vapsikud trügivad pesakohta otsides tubadesse. 

 

Metsmaasikaõis

 

Taimejutt: Maasikailust

Ennemalt, kui maasikas pole vilja kandnud, pole teda ükski näinud ega tähele pannud. Kidura põõsa ääres seisnud maasikas oma longus ja vähe väljapaistva õiega. Keegi ei ole vaadanud teda, vaid teisi lilli tema ümber, millel olid suured õied. Tuli suvi, kõik õied langesid maha. Aga maasikas hakkas punetama ja vilja kandma. Siis hakkasid kõik maasikast lugu pidama.

 

Tsitaat:

Mõru vahulille ehk seebilille vahutava leotisega pestakse kevadeti nägu, käsi ja jalgu mis teeb need puhtaks ja valgeks.