looduskalender.ee

 

Karikakra-aas Otepääl. Härjasilmad

 

Kiiks-kääks! Kiiks-kääks... kägiseb vana külakiik. Kilkavatele tüdrukutirtsudele vastab jaaniööst ööbik: „Laisk laps - laisk laps“. Aga jaaniööl pole kiire ööbikul ega maalapsel.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Valge on see jaaniöö, valge on nii ehataevas kui tärkav koit, õige veidi on pärispimedat ja selleski säravad kõrgel peakohal üksikud tähed, uitaja jalaastes helendab aga jaaniuss. Taimevöö tee ääres tundub aga öises udus nii hele nagu päeval. Ainsad, kes peitu poevad on metsmaasikad, tumepunast pole jaaniööhämarikus näha, neid tuleb lõkke ümbert otsida lõhna järgi ja käsikaudu. Ritsiklinnu sirin öös ja rukkiräägu vali rääkumine varahommikul on suvesüdame tundemärgid. Rääku ennast pole lootustki enam rohus näha, hein on ka täiskasvanule ninani. Kilpjalgade vöö metsaveerel on vööni. Sõnajalaõite otsimine pole ses meeletus kasvutungis sugugi lihtne... Vihmasagarates märjakspiserdatud heinamaa ei lase aga ka noortel 9 - lille pärja unenägusid püüdma minna. Üle aedade ronimise asemel tõtataksegi pigem Facebooki, kus kallima pilti lihtsam esile manada.

 

Vesineitsikute pulmad. Vasemalt läheneb sinine isaskiil, paremal ootab pruun emaskiil

 

Sumisev meepallike

Jaaniõhtu suurim elamus oli minu jaoks kreegipuu otsas. Tulime sõbrannaga parasjagu Tammetsõõri hiiesalust, kui Aotäht küsis, mis must asi see puu otsas on? Kreegi otsas istus justkui päevakisa eest peitupugenud händkakk. Lähemale minnes aga selgus, et see hiigelsuur mütsakas on mesilassülem, mis kitsaksjäänud tarust enne äikesehoogu lendu oli läinud. Nii me siis mitu tundi jaaniõhtust seda mütsakat tarru sobitada üritasimegi. Kindel teadmine, et sülemlev mesilane ei nõela, sest ta on mett täis, ei veena tänapäevainimest. Hirm sumiseja ees on suurem, alles tasapisi ja aegamööda julges kogu me seltskond mesilinde uudistama tulla. Meemagus jäi meil aga jaanipäeva järgselt saamata, sest kõuehirmus ärritunud tarumesilased ei lasknud välja võtta ainsatki meeraami, hoopistükkis kostitasid Mikku nelja mürgiravinõelaga. Aga asjaks seegi!

 

Hallid herilasepallid

Sumisejaid on aga praegu õhk paksult täis. Põrisedes lendavad ringi põrnikad ja kiuksuvad puidusikud. Vaablaserahvas on tänavu suurekasvuline nagu vasikad. Herilasi saab sel aastal palju olema, üks hiigelpall on Vilusisse jäänud Aotähe mängumaja ees, omamoodi ukselukuks muidugi, uksepaugu peale lendab pallist terve pilv vihaseid nõelloomakesi. Tavatu on ka kiiliderohkus, sääsehullus hakkab lõppema, kihulasi siiski tänavu nii palju polegi. See-eest on väljas ka kolmenurgelised kirjud parmud, kes kipuvad hammustama nii, et nahal auk järel. Üle heinamaa minnes aga hüppab kõikjal rohutirtse, ometi pole veel ritsikasirinat kuulda. Ja liblikaid on lõputult palju – väljas on ka kaunid punamustjate tiibadega verikireslased, punnpead ja täpikud. Siniliblikaid on kohe kuhjas.

 

Kassitapp ja valge madar

 

Lambalaudad ehitamisele

Hundid on karjas. Karjas on ka ilvesed ja karud. Suure lumega on otsa saanud suurulukite toit – metskitsed, jaht on pidamata jäänud ka suurimetajatele endale. Põllumees on tõsises hädas, murtud looma surnukstunnistamise ja utiliseerimine maksab sageli enam kui lammas ise. Rebasekutsikad on juba päris suured, aegajalt sebivad need peenikese sabarootsuga hiirepüüdjad suisa linnades – Tartus ka näiteks Tähtvere pargis. Päris põnev on praegu ka bussiga sõites rebaseid jälgida, et saa need loomakesed aru, et ülevalt heina sisse nende tegemisi jälgima pääseme. Karvakandjate kõrval on põnevaid tegemisi tegemas ka kahepaiksed, pisikesed näpuotsasuurused kärnkonnalapsed tulevad tiigiveest ja lähevad paremaid paiku otsima. Pisikesi rändureid on nii palju, et kohati katavad nad tihedalt tee, nii et astumine sellel on võimatu.

 

Põdrakanepi lilla

Ses suures suves on ka tükike sügist – kollaseid kaselehti teeveeres. Juba õitsevad esimesed põdrakanepid. Väikeseõieline pajulillgi on roosades õites. Piparmünt ja liivatee on korjamisküpsed, kohe kohe peaks õitsema hakkama ka pune ja naistepuna. Kõik valged madarad on õiteehtes. Lõuna-Eestis on maasikalagendikud punased. Kütorus niitsime suisa murutraktoriga tee maasikanõlvale sisse, topsitäie maasikaid korjab napi veerand tunniga. Hapukurgi hooaeg on alanud ja esimesi värskeid kartuleidki saab. Alanud on ka kodumaiste herneste aeg. Sel aastal paistab palju tulema suvi - ja taliõunu, sügissortide puud on peaaegu tühjad.

 

Valgete ööde laulik: jõgi-ritsiklind

 

Taimejutt: Pajupill las kõlada

Ennevanasti olnud pajupuul koor alati lahti, nõnda, et karjalapsed ikka aina tema koort kiskusid ja sellest endale jalavarje punusid. Ükspäev läks aga paju Vanataadile kaebama, et nii tema sugu sootuks otsa võib saada. Vanataat tahtis küll inimlastele hea olla, kuid oli tal kahju ka puulastest. Tegi pajukoorest pilli ja kinkis selle Piksepojale: „Kevadel kui esimest korda seda vilet puhud, läheb pajupuul koor lahti, sellest ajast peavad karjalapsed kõik oma jalavarjud punutud saama. Kui jakobipäeval (29. juuni) taas pilli puhud, läheb koor kinni ja põõsad saavad sirguda.“ Sest ajast teevad ka karjapoisid pajupille ja kuulutavad kõigile, et nüüd on viisupunumise aeg.

 

Tsitaat:

Kui seitsememagajapäeval (27. juunil) müristab ja vihma sajab, siis tuleb seitse nädalat järjest vihma.