Fotod: Urmas Tartes
Lepatriinu vastne
Kirilindude vastseid kohab suvel sageli. Vastse kehal on õrnad oranshid täpid need annavad nagu negatiivipildi tulevasest lepatriinust. Meie tuntuim, seitsetäpp-lepatriinu ( seitse täppi on liigi tunnus ) muneb soojade ilmade saabudes oma munad toiduallikatele lähemale. Nii vastsete, kui valmikute toiduks on põhiliselt seltsinguliste lülijalgsete: lehetäide, kilptäide, võrgendlestade, poilaste ... vastsed ja nukud.
Lepatriinu „mamma“ muneb kolme kuu jooksul kusagil kolmesaja ovaalse ja kollaka muna ringis (umbes millimeetri pikkused). Viljakus sõltub oluliselt toidulauast. Valmikud peavad oma arengu ajal valmikuks ära sööma ümmarguselt tuhat lehetäid - päevas sada lehetäi valmikut või kolmsada vastset.
Lepatriinu kestub söestunud puutüvel pärast metsapõlengut
Valmik hävitab päevas umbkaudu sada lehetäid, kui üks kogum on elimineeritud, leitakse nobedalt järgmine – tegu on aiapidajate kauni lemmikuga.
Kui Sa Oma aias putukamürke ei kasuta, võib lepatriinusid mujalt juurde tuua – ära nad ei lenda kuni saakloomi jagub. Munetakse lisa ja nõnda areneb Sinu aias välja lehetäide tõrjujate järelkasv. Sügisel jäta aianurka lehehunnik, seal elavad lepatriinud talve kenasti üle.
Lisaks seitsetäpp – lepatriinule trehvame teisi levinumaid: viis- ja kakstäpp lepatriinusid. Erkpunane värvus annab putuktoidulistele teada – „meie pole söödavad“. Kes aga ründab, saab annuse, vastiku lõhna ning maitsega oranshi ja sööbivat hemolümfi, siis jäetakse kindlasti rahule.