Kas koduuss otsib munemise paika?
Foto: Arne Ader
Nastik ujub meres
Nastik |
Nastikud ujuvad meelsasti ja seda nii magedas-, kui merevees. Kas nad kiireid kalamaime kätte saavad on iseasi, aga toitumise huvi on neil seal kindlast. Ujutakse pea veest väljas ja vajadusel sukeldutakse päris pikalt. Elupaigad ongi rohkem niiskemates kohtades ja veekogude läheduses. Koduussiks on nastikut kutsutud seetõttu, et nad suht kergelt kohanevad inimestega. Mürgised nad pole, aga „näppimisel“ teevad suletud suuga pealööke, aga võivad ka hammustada, kuid see pole hirmus. Kättevõtmisel eritab vahel vastikulõhnalist pärakunõret.
Mereranniku lamuvallidesse munevad emasloomad alates juulist oma nahkja kestaga munad. Sisemaal siis sõnniku-, kompostihunnikusse või leheprahi sisse ja neid on kuni mõnikümmend. Täheldatud on, et vahel muneb mitu emaslooma ühte nn „pesasse“. Selline pesamaterjal on „isekuumenev“ ning sobiv munade haudumiseks, mis kestab kuus ... kümme nädalat.
Värvuselt on nastikud terashallid v mustad. Pea külgedel on märgatavad kollased, kreemid või oranshid laigud. Keskmise täiskasvanud roomaja üldpikkus on üle meetri , seega päris suured, aga isasloomad võivad olla pea poole pisemad.