looduskalender.ee

Karpkala

 

Karpkala

Cyprinus carpio

 

Väljaspool kasvandusi on looduslikes tingimustes karpkalu vähe uuritud. Kudevat arvatakse neid Peipsis, Võrtsjärves, Matsalu lahes ja Väinameres.

Tegu on võõrliigiga, keda Eestis tiigikalana kasvatatud alates 1893. aastast. Nüüdseks juba meie karbitõug pärineb arvatavasti Doonau vesikonnas elavast looduslikust sasaanist. Neid on asustatud mitmetesse järvedesse ja jõgedesse ning rannikumerre, kasvandustest pannakse samuti vahel plehku. Nõnda ongi karpkala meie vetes muutunud tavaliseks, eelistades seisvat või aeglase vooluga vett, kus ohtrasti veetaimestikku ning mudane põhi.  

Kudemise aeg juunis - juulis. Kleepuv mari heidetakse veetaimedele ja vastsete koorumiseni kulub 4...6 ööpäeva. Noored toituvad zooplanktonist, hiljem põhjas elavaist selgrootuist ja taimedest. Veidi hiljem ka teiste kalade maimudest. Kalatiikides saavad taimse koostisega granuleeritud jõusööta, teraviljajäätmeid, kalajahu jm.

Soomuste hulga ja paiknemise järgi eristatakse üleni soomustega kaetud soomuskarpi, ilma soomusteta nahkkarpi ning vahepealseid hajuspeegel - ja ridapeegelkarpi. Meil on peamiselt soomus - ja hajuspeegelkarp. Kaks paari poiseid, millest pikemad suunurkades ja lühemad ninamiku tipu lähedal. Selg pruunist mustani, külgede värvus varieerub hõbedasest pruunikaskollaseni, kõht valkjas või kollakas. Sabauim tihti punakas. Isaskaladel kudemisajal pea, lõpuskaaned ja rinnauimed kaetud helmeskattega.

Eestis tõestatud ning kaalutud rekord on 18,4 kilo, vanima teadaoleva karbi vanuseks on 47 aastat. Väga kiire kasvuga.