looduskalender.ee

Harilik lauluritsikas soo - lõosilmal

 

 

Harilik lauluritsikas

Tettigonia cantans

 

Täiskasvanud ritsikad on tirtsudest hulk maad suuremad. Tundlad peenikesed ja ritsikast pikemad. Keha jässakas, jalad pikad, aga tunduvad millegi pärast kohmakad kuna raske keha ei võimalda teha pikki hüppeid.

 

Harilikku lauluritsikat tuntakse vast kõige paremini. Levinud kõikjal mandri Eestis (liik puudub meie saartel) ning on väga tugeva häälega. Ererohelist värvi, seljal veidi pruuni, võimas lauluritsikas torkab kindlasti silma, kehapikkus võib küündida üle kolme sentimeetri. Heli tekitamiseks hõõruvad isasritsikad oma kattetiibade alusosi üksteise vastu. Uurijad on täheldanud, et vastavalt olukorrale muutub esitatav heli. Emasritsikale esitatakse meelituslaulu ja rahulolumeloodiat, kui emasritsikas on lähedal, mis kõlab „pehmemalt“. Kui naabruses on teine isasritsikas esitatakse „sõjalaulu“, mis on eriti terav ja kärisev...

 

Emasritsikat on kerge eristada pika ja tugeva, otsast aheneva muneti järgi tagakeha lõpus (uuri alumist pilti).

 

Põõsas lauljat on väga raske leida. Roheline värvus ja lehesarnased tiivad muudavad ritsika peaaegu märkamatuks. Lauluritsikat võib tihti kuulda väga kõrgel,  sobib isegi kuni kümne meetri kõrguse puu latv. Seda teravat ja kõlavat, „suve lõpu laulu“ saame kuulda hilisööni välja.

 

Ritsikad on peamiselt loomtoidulised, jahitakse väiksemaid putukaid, selgrootuid ja vahel pisemaid liigikaaslasi. Meil elab üheksa ritsika liiki.

 

Lauluritsikas rohus